kolmapäev, 7. jaanuar 2015
esmaspäev, 5. jaanuar 2015
Jõulutrall, eksamid ja Patro pidu
07.12 ehitasime kuuse (justnimelt ehitasime), mis juhatas sisse mandariini hooaja ja küünalde põletamise. Lõputult mängiv Michael Buble jõuluplaylist ja lumi saatsid veel viimaseid poetuure ning perekonna jõulutee iha seadis sammud Louvain-la-Neuve'i avastama.
Veel viimane nädal lõputu paberikuhja otsas ning eksami periood sai läbi! Viimasele eksamile 12.12 olin tulnud külabussi, magamiskoti, paduvihma ja hilinemisega, kuid belgialikult ei olnud ma ainuke ning muretsemiseks ei olnud põhjust. Pärast kooli läksin Namuri kesklinna, kust pidime suunduma linnast väljas asuvale klassipeole. Möödus tunde, ei kõnet ega sõnumit. Juba päevi varem kokkulepitud transport oli lahkunud 2 tundi varem. Tavapäraselt jäi lubadus vaid lubaduseks. Tosin vastuseta sõnumit ning igasugune pidutsemise tuju puudus sundisid mind hostema järgi kutsuma. Kodu asemel sõitsime hostvenna põhikooli, kus oli väike heategevuslik jõulukontsert. Ega ma palju ei kaotanud, meie mitte just väga ühtehoidev klass oli esindatud seitsme inimese poolt ning neist 3 olid inimesed, kellega mul pidevalt esimesel poolaastal draamad olid. Esimene nädal möödus närvi puhates ning produktiivsuse levelit teadlikult madalal hoides. Nädala lõpuks olin valmistunud Soupe du Noeliks Patros. Sõnumid kommuunidesse ning Smurfi kostüüm oli olemas. Pärast reedest tunnistuste jagamist ootas mind ees kino koos ema ja õega. Kinos köitis mind ja mu õde viimane "Hunger games" (oleme ju siiski teismelised), mis pani hostema üksinda romantilist linateost vaatama, sõitsime veel poest läbi ja ostsime erililisi õllesid. Vot just see on Belgia poiste eelistatuim jõulukink. Soupe du Noel Patros oli meeliülendav. Terve õhtu oli korraldatud animatööridelt animatööridele. Nii nagu juba mainisin, siis minu õhtuseks outfitiks oli Smurf, mis on Belgia koomiksi tegelane. Kui traditsiooniline jõuluroog tartiflette oli söödud võis teemapidu alata. Belgia ja kõik sellega seonduv. Poliitikud, miss, kuningas, koomiksi tegelased, ei puudunud kurikuulus pedofiil jne. Jõud pandi proovile erinevate võistlustega, mis liigagi tihti sisaldasid midagi joodavat. Enne südaööd jagati jõulukingitused laiali. Mina leidsin enda rõõmuks pakist shokolaadi fondue masina ja Belgia lipu. Oh seda rõõmu! Traditsiooni kohaselt kirjutatakse siis uute animatööride teemad (skautides ei kasutata päris nimesid, vaid igaüks ristitakse ümber ladinakeelseteks looma nimedeks, kui nad on 12 aastased. Animatööriks saavad skaudid 18 aastaselt.) kivimüürile tervituslaulude saatel. Plaksutasin kõigile uutele ja rõõmustasin koos teistega. Viimane asi, mida ma oleksin osanud oodata oli minu nime tervitamine ja ronimine kaminaserval, et leida kivi nimele "TRIIN". Aga just nii juhtuski, olen ainuke, kelle päris nimi on kirjutatud kiviseinale. Paar teist teemata uut animatööri mu kõrval, jäid ootama järgmist detsembrit ning suve, mil neile teema antakse. See zest tähendas minu jaoks väga palju. Lõpuks ometi ma tunnen Belgias, et ma kuulun kuhugile. Südaööl kogus DJ hoogu ning öö täis tantsu ja tralli saatis meid hommikuni.
Veel viimane nädal lõputu paberikuhja otsas ning eksami periood sai läbi! Viimasele eksamile 12.12 olin tulnud külabussi, magamiskoti, paduvihma ja hilinemisega, kuid belgialikult ei olnud ma ainuke ning muretsemiseks ei olnud põhjust. Pärast kooli läksin Namuri kesklinna, kust pidime suunduma linnast väljas asuvale klassipeole. Möödus tunde, ei kõnet ega sõnumit. Juba päevi varem kokkulepitud transport oli lahkunud 2 tundi varem. Tavapäraselt jäi lubadus vaid lubaduseks. Tosin vastuseta sõnumit ning igasugune pidutsemise tuju puudus sundisid mind hostema järgi kutsuma. Kodu asemel sõitsime hostvenna põhikooli, kus oli väike heategevuslik jõulukontsert. Ega ma palju ei kaotanud, meie mitte just väga ühtehoidev klass oli esindatud seitsme inimese poolt ning neist 3 olid inimesed, kellega mul pidevalt esimesel poolaastal draamad olid. Esimene nädal möödus närvi puhates ning produktiivsuse levelit teadlikult madalal hoides. Nädala lõpuks olin valmistunud Soupe du Noeliks Patros. Sõnumid kommuunidesse ning Smurfi kostüüm oli olemas. Pärast reedest tunnistuste jagamist ootas mind ees kino koos ema ja õega. Kinos köitis mind ja mu õde viimane "Hunger games" (oleme ju siiski teismelised), mis pani hostema üksinda romantilist linateost vaatama, sõitsime veel poest läbi ja ostsime erililisi õllesid. Vot just see on Belgia poiste eelistatuim jõulukink. Soupe du Noel Patros oli meeliülendav. Terve õhtu oli korraldatud animatööridelt animatööridele. Nii nagu juba mainisin, siis minu õhtuseks outfitiks oli Smurf, mis on Belgia koomiksi tegelane. Kui traditsiooniline jõuluroog tartiflette oli söödud võis teemapidu alata. Belgia ja kõik sellega seonduv. Poliitikud, miss, kuningas, koomiksi tegelased, ei puudunud kurikuulus pedofiil jne. Jõud pandi proovile erinevate võistlustega, mis liigagi tihti sisaldasid midagi joodavat. Enne südaööd jagati jõulukingitused laiali. Mina leidsin enda rõõmuks pakist shokolaadi fondue masina ja Belgia lipu. Oh seda rõõmu! Traditsiooni kohaselt kirjutatakse siis uute animatööride teemad (skautides ei kasutata päris nimesid, vaid igaüks ristitakse ümber ladinakeelseteks looma nimedeks, kui nad on 12 aastased. Animatööriks saavad skaudid 18 aastaselt.) kivimüürile tervituslaulude saatel. Plaksutasin kõigile uutele ja rõõmustasin koos teistega. Viimane asi, mida ma oleksin osanud oodata oli minu nime tervitamine ja ronimine kaminaserval, et leida kivi nimele "TRIIN". Aga just nii juhtuski, olen ainuke, kelle päris nimi on kirjutatud kiviseinale. Paar teist teemata uut animatööri mu kõrval, jäid ootama järgmist detsembrit ning suve, mil neile teema antakse. See zest tähendas minu jaoks väga palju. Lõpuks ometi ma tunnen Belgias, et ma kuulun kuhugile. Südaööl kogus DJ hoogu ning öö täis tantsu ja tralli saatis meid hommikuni.
 |
| Louvain-la-Neuve on Belgia uueim linn, mis kasvas 1968. aastal rajatud katoliikliku ülikooli ümber. Tegu on tõelise ülikoolilinnakugaga (mida on pildilt näha), mille keskuses on enamus majad ülikooli kasutuses. |
 |
| Tartiflette |
 |
| Kui animatöörid jõulupeo teevad |
laupäev, 27. detsember 2014
Amsterdam ja jõulud
22. detsember algas varahommikuse kohvri pakkimisega, mis juba traditsiooniliselt juhatas sisse puhkusreisi. Seekord saatsid meid Abba ning Bruno Mars, sest flaamikeelsed raadiokanalid ei paita frankofoonlste kõrvu. Amsterdami jõudes veendusime, et selles linnas ei saa kunagi olema liiga palju rattaid. Mida rohkem seda uhkem! Kui tavaliselt on hajevil turistide õuduseks autod, siis seal pidime harjuma kihutavate rataste eest ära hüppama. "Attention les velos!" 2 päeva Amsterdamis olid meie päralt. Kodus olime paberile märkinud internetist leitud parimad vintage poed ja muud kohad, millele tahtsime aega leida. Hostema oli kaardilugejaks ja nii me siis seiklesime päeva linnas. Jalutasime idülliliselt õhtupimedas ja nautisime vahukoore kattega kuuma shokolaadi. Hotellist õhtusöögile suundudes võitlesime tuuletormi ning meeleheitega leida üles märgitud restoran ning eksisime lõpuks läbivettinuna ja katkise vihmavarjuga Korea restorani. Reeglistiku läbi lugenuna ja teillimuslehe ette kandnuna, ootas meid ees Korea 5-käiguline õhtusöögi kogemus. Kahjuks pidime juba pärast kolmandat tunnistama oma nõrkust ning suundusime hotelli seedima. Hommikusöögi lauas äratas tuletõrje alarm ka kõige unisemad meeled ning andis energiat 2x pikema, (kui esimesel päeval), kahe tunnise järjekorra ära ootamiseks Anne Franki maja ees. Amsterdam oli imetlusväärne ning nentisime hostõega, et oleme leidnud linna, mida eelistame isegi Pariisile.
Järjekordne video, mis mu hostõde tegi.
24. detsember süttisid küünlad ning laud sai kaetud. Coline oli isa juures ning olime vaid kolmekesi, kuid sellegipoolest oli toas tunda südamesoojust. Laual asendas verivorsti ning ahjukapsast fondue.
õlivannis praetavate lihatükkide kõrvale sõime friikartuleid ja salatit, nagu tõelised belglased. Pärast söömaaega valmistasin tädi Siiri saadetud maitseainetest piparkooke ja pärast hilisõhtust jõulukoogi söömist, alustas päkapiku töökoda. Kuigi ostsin kauaotsitud perfektsed materjalid juba nädalaid varem, siis õmblustöö ja pakkide komplekteerimine jäi tavapäraselt viimasele ööle. Maxi ülesõus kell 7 märkis minu uneaja algust. Järgmiseks keskpäevaks läksime mu hostema vanemate juurde, kus ootasid meid ka hostema venna perekond. Tähistasime nagu õiged belglased, toitu ja juttu jätkus kuni õhtuni. Kingitusi ma ei oodanud, kuna puhkus Flandrias ja Amsterdamis olid juba vaga suured kingid, kuid oma üllatuseks sain enim kingitusi. Sealhulgas kauaoodatud polaroid kaamera, mille mu hostema mulle kinkis. Jõuluaeg on ikka imeliseim!
õlivannis praetavate lihatükkide kõrvale sõime friikartuleid ja salatit, nagu tõelised belglased. Pärast söömaaega valmistasin tädi Siiri saadetud maitseainetest piparkooke ja pärast hilisõhtust jõulukoogi söömist, alustas päkapiku töökoda. Kuigi ostsin kauaotsitud perfektsed materjalid juba nädalaid varem, siis õmblustöö ja pakkide komplekteerimine jäi tavapäraselt viimasele ööle. Maxi ülesõus kell 7 märkis minu uneaja algust. Järgmiseks keskpäevaks läksime mu hostema vanemate juurde, kus ootasid meid ka hostema venna perekond. Tähistasime nagu õiged belglased, toitu ja juttu jätkus kuni õhtuni. Kingitusi ma ei oodanud, kuna puhkus Flandrias ja Amsterdamis olid juba vaga suured kingid, kuid oma üllatuseks sain enim kingitusi. Sealhulgas kauaoodatud polaroid kaamera, mille mu hostema mulle kinkis. Jõuluaeg on ikka imeliseim!
Tellimine:
Postitused (Atom)