Madalseis

 Kõik tunduski kuidagi liiga sujuvalt. Istun siin kooli raamatukogus. On 3 vaba periood, sest mul ei ole hispaania ega flaami keelt ning bio õps ei ole koolis. Püüan enda rõõmu kontrolltöö ärajäämisest alla suruda, sest keegi ei tea, miks ta ei ole kooli teatanud enda puudumisest. Vahepeal tiksus täis 3 kuud. Erinevalt teistest vahetusõpilasdest, ei ole hirm aja lendamisest mind alates esimesest päevast siin maha jätnud. Täna on minu 103 päev Belgias, 4 nädala pärast on jõulud, vähem kui 2 kuu pärast saan jälle aasta vanemaks ja ongi pool vahetusaastat läbi. Hirm on, et palju jääb tegemata ja nägemata. 

Avastan end siin igapäevaselt mõttest - Mis saab minust järgmine aasta? Mida ma teen pärast keskkooli? Nendele küsimustele vastuste leidmine on paigutatud rangelt ka minu uue aasta lubaduste hulka. Kindlasti on olemas amet minu jaoks, mis mulle imponeeriks ja millele mul isegi kätt oleks, kuid ma lihtsalt ei tea selle olemasolu ja ei oska seda tahta, sest tavakodanikuna ei puutu selle valdkonnaga kokku. Poemüüjat teretades on mu mõttes küsimus: Mida tegi tema pärast keskkooli, et ta siin müüja on? Bussipeatuse reklaami silmitsedes mõtlen kõikidele organisatsioonide, firmade ja inimeste peale, kes olid kaasatud selle reklaami lõpptulemuse saavutamiseks, ning mida nad ülikoolis õppisid, kui õppisid. Ja nii iga asjaga, mida silmitsen, külastan või muul moel kokku puutun. Võin ennast paigutada Y generatsiooni -  y generatsioon poorab senise tooturu pea peale (kliki peale)

Lisaks pean tunnistama, et minu prantsuse keele areng ei ole niivõrd kiire, kui oleksin seda lootnud. Kui Eestis oskasin kirjutada ja rääkimisoskus oli nadi, siis nüüd on vastupidine olukord ning iga teine sõna lühendina tahvlil ja sõnumites ei aita sellele just kaasa. Tihti tunnistan meeleheitest, et ma ei oska endale ise keelt õpetada ja, et vajan ühte Enekeni enda ellu, kes mulle ütleks, mis ajavorme, mis järjekorras ja kuidas ma pean õppima. Praeguseks võin öelda, et ma olen smalltalki meister, kuid kaua sa ikka ilmast räägid... 

Koolitööd teen kaasa enamasti nagu  teised õpilased. Vastupidiselt Eestis arvatule, osutusid raskeimateks aineteks matemaatika ja keemia. Mõlemates ainetes pidin andma oma esimese kontrolltöö puhta lehena tagasi. Nüüdseks saan juba vaikselt aru ja eile tegin enda esimese matemaatika kontrolltöö, kus olid arvud ja kus pidi kasutama kalkulaatorit. Olen üsna optimistlik, hea oli jälle näha arve, sest neid siin teaduste tundides ei kasutata. Sotsiaalteaduse ja geograafia tunnid on minu eelistatuimad, kus analüüsime erinevate riikide vahelisi suhteid, ajalugu, valitsemisviise jne. Kodutöid palju ei anta, kuid pea üle nädala on kontrolltööd ja presentatsioonid, mis klammerdavad mind siiski igapäevaselt õpiku ette. Sotsiaalteaduse tunni raames olen teinud presentatsiooni Haiti diktaatori Francois Duvalieri valitsusviisi kohta, reedel religiooni tunnis New Age kohta, täna jäin 4 tunniks pärast tunde kooli, et teha järgmiseks kolmapäevaks klassikaaslasega ajaloo presentatsiooni 1905 aasta revolutsioonist ning pean hakkama mõtlema jaanuari kuuks Venemaa ja Ukraina geopoliitilise konflikti presentatsioonile. Tund, kus mu produktiivsuse level on madalaim on prantsuse keel. Selle tunni eesmärgiks olen võtnud õppida sõnastiku ühe lehe sõnad ja tegeleda aktiivselt une ära peletamisega samal ajal, kui teised õpilased dissertatsioone kirjutavad. Kui juba koolile jutt läks, siis mainin ära, et siinsetele õpetajatele ei lähe kohe üldse korda, et mingi eestlane (neile venelane) on aastaks siin. Mitte, et ma oleks oodanud rabivalgust, kuid siiski on harjumatu, kui mu õpetajad pärast kolme kuud alles küsivad, kust ma pärit olen. Või kui ajaloo õpeataja tuleb minu juurde ja ütleb "Добрый день", millele järgneb järjekordne seletus, et Eesti ei ole Venemaa. Kuid koolis, kus on 1200 õpilast ja, kus on igal aastal vahetusõpilased, pean seda pidama normiks. Kuna kool moodustab minu siinsetest elust elamuse ja kuna see ei ole mu lemmik koht, siis nädalavahetused on äärmiselt oodatud.

Reedene prantsuse keele tund erines eelnevatest. Nimelt oli tunni ülesandeks debatt Camus' romaanist Võõras. Pärast klassi kolmeks jaotamist ja mõne minutilist ettevalmistust kutsus õpetaja meid klassi ette. Tundsin, kuidas mu südamerütm kiirenes, kuidas mu keha valdas värin, mitte keegi ei kuulnud mu segaduses häält ettevalmistuse jooksul ning teadmatuses tõusin toolilt. Ühtäkki avastasin end klassi ees ümbritsetud 6..7 inimese poolt, kes kõik suunasid mind kolonni etteotsa. "Triin sina oled esimene.." "Sa pean ütlema sissejuhasuse, mille üle me hakkame väitlema ja meie seisukoha.." "Triin see on lihtne , sa ei pea midagi muud tegema ..lihtsalt ütle see. ça va?" Tundsin, kuidas silmist läks uduseks, loetud sekundid vaikust tundusid kui minutid, pisar langes põsele, vaatasin enda klassikaaslasele silma ja ütlesin "non ça va pas". Ühe hetkega meenusid kõik need küsimused, emotsioonid ja vahejuhtumid möödunud kuudel, mida olin vaid endale hoidnud. Arusaamatused sõpradega ja muud koolis toimunud pisiasjad. Väljusin klassist ja veetsin ülejäänud tunni tualettruumis nuttes. Kogu mu maailm tundus kokku kukkununa ja mina selle üksinda. Kõike tundus liiga palju. Helistasin hostemale ja lahkusin koolist 3 tundi varem. Võin öelda, et ma ei ole eales kogenud sellist breakdowni. Järgnevad paar päeva veetsin ma oma toas, musta masendusega mõeldes ennast reaalselt haigeks.  

- Miks ma olen siin? Miks ma teen seda iseendale?

- Miks ma jätsin inimesed enda ümber, kes hoolisid ja armastasid?

- Miks ma ei sobi siia ühiskonda?

- Miks need inimesed tekitavad draamat olematutest asjadest?

- Miks mu päeviku kaas peab väljendama minu sotsiaalset staatust nagu põhikoolis? (Noored teibivad oma päeviku täis pilte sõpradega ja pidude sissepääsmeid jne. Olen ääretult mitte-lahe ja ükskõikne, panin päeviku kaanele tunniplaani)

- Miks see haridussüsteem surub kõik inimesed raamidesse?

- Miks see kool tapab loomingulisust?

- Miks on tunnete näitamine tabu?

- Miks ma ei või ise seista enda hariduse ja probleemide eest?

- Miks mu pere ei mõista mind?
- Miks mu eesti sõbrad ei mõista mind? 

Kuigi mulle tundub, et ma olen uuesti varateismeline hullavate hormoonidega, on mul kokkuvõttes siiski hea meel, et see juhtus. Teoreetiliselt peaks nüüd kergemaks minema, nagu endised võpid ütlevad, et pärast jõule läheb kõik aina paremaks. Seniks vaadake need kaks videot, millega ma 100% end samastan. 

 

 

 

Vaheaeg Flandrias

Esmaspäeva hommikul käivitus mu äratuskell 8.00 - 2h enne perega puhkusele asumist. Oma üllatuseks ei olnud ma ainuke, kes varajase hommiku kasuks otsustas. Majas valitses puhkusemeeleolu. Hostema tegutses koogis, hostvend oli seadnud end juba mugavalt teleka ette ja tavaliselt viimasena tõusva hostõe toas mängis muusika. Bisous hommikutervituseks ja viimasel minutil kotipakkimine sai alguse. Auto pagasiruum täitus  märkimisväärse kiirusega. Riidekotid, väikevennale tosin koomiksraamatut, mängukonsool ja kaisukad, õele rula, minule rulluisud ning kogu perele kõlarid ja lauamäng õhtute sisutamiseks. Ringreis algas tavapärasest erinevalt, nimelt avastasin ennast kohaliku ortodondi ooteruumis 2009 aasta ajakirju lugemast. Iseenesest mõistetavalt sai mu hostõde vastuvõtule 30 minutilise viivitusega ning alles tunni pärast võtsime suuna Flandriale. Esimeseks peatuseks oli Ypre, kus avastasime linna, külastasime The Menin Gate, mis on monument mälestamaks Briti ja endiste Suurbritannia kolooniate sõdureid, kes langesid ühes Esimese maailmasõja suurimas lahingus Ypres. Sellele järgnes sõit Briti ja Commonwealthi sõdurite sõjaväekalmistule, mis on ühtlasi ka üksi suurimaid sõjakalmistuid. Samuti  ei jäänud külastamata ka Belgia sõdurite sõjakalmistu.  Päikeseloojanguks jõudsime ära vaadata ka jupikese rekonstreeritud kaitsekraavidest, mida kasutati Esimeses maailmasõjas ning seejärel võtsime pilkase pimedusega  suuna Belgia rannikule, kuhu  mu hostema meile 3 päevaks korteri üüris. 

Meie väike puhkus läbi õe Coline silmade.

13 euri väärt röstsai lõunaks.

Hommikul pidin nentima, et mereäärsest korterist ei olnud palju järgi jäänud. Nimelt on looded Belgias nii tugevad, et mõõna tõttu oli jalutuskäik mere äärde pikenenud mitmesaja meetri võrra. Vaatamata tuulele ja pakasele, mis pani 10 soojakraadi tunduma, kui Eesti talv, jalutasime hobuste jälgedes mööda randa. Veel enne lõuna nautimist ning perega lauamängu mängimist villasokide ja kapsiku sisse mähituna, veetsin õega kvaliteetaega tehes mõned rula/rulluisu ringid promenaadil. Pärastlõunal vallutasime õe ja vennaga Koksijde promenaadi pooleks tunniks laenutatud sõiduriistadega, mille iseloomustamisega on mul raskusi. Ma võin öelda vaid ühte, see on perfektne viis, kuidas suveks vormi saada. Jalutasime veel tänavatel ja ostlesime hostemale uut garderoobi. Õhustama suundusime Hiina restorani, kuhu olime varakult laua kinni pannud ja mille toidu vaimustusest pole ma veel siiani üle saanud. See oli midagi lihtsat kuid samas enneolematut.  

Merekarbid

Kolmapäeva hommikul suundusime Brugge, mida läbib palju kanaleid ja mistõttu on ta nimetatud Põhjamaa Veneetsiaks. Vaatamata lõputule vihmale ja külmale, mis jättis mu kaamera enamus ajast kotti, olin linnameeleolust ja ilust niivõrd lummatud, et võin kinnitada: Ma tulen tagasi!

Belgiale iseloomulikud suhkrustatud kestaga kommid, mille sisuks on želee taoline siirup - Cuberdonid.

Kokkuvõtteks võin ma öelda, et ma olen ääretult tänulik oma hostperele, kes mu siinolemise on meeldivaks teinud. Nii nagu olen juba maininud, siis kool siin on vastand minu koolile Eestis, ehk siis mitte just mu lemmik koht, kus olla. Kuid teadmine, et kodus on toetav pere tasakaalustab kõik emotsioonid ja pinged näivad mööduvat.