Oli kord kuu, skautide hüvastijätt, sünnipäev, ball ning YFU reentry

Alles ma lugesin hirmuga kuid ja nädalaid, kuid päevadeks ei olnud ma küll valmis.. aeg on teha kokkuvõte möödunud kuu algusest - mai. Holland oli suureks avalöögiks millest viimane blogipostitus ülekande andis. Sellele järgnes laupäevane viimane Patro mis oli kauaoodatud "la journée de salir" (määrdumise päev). Mida mustem, seda parem! Rassemblementil hõiskas minu juhendatud grupp (Benjamines) enda hüüde järele "Merci Triin". See oli äratuskellaks. Mul on jäänud vaid 2 kuud mu Belgia elu. Pisarad jooksid mu põsesarnadele niisama kiiresti kui Benjamines minu haardesse.

Minust ja jõulusest animatööride ristimisest järelejäänud märk kuumamüüril.

Koolinädala alguses  toimus ärajäänud üllatuspeo asemel kodune tähistamine. Kuuseteist ja legaalne, nagu nad Belgias ütlevad. Olles inspireeritud õe kommentaaridest, otsisin juba kuid varem raamatupoodi, kus müüakse sama märkmiku, mis mu sõbrannad (Heii! Kallid – paid!) mulle lennujaamas kinkisid ja mis kannab edukalt nime - Reisipäevik – Euroopa, Belgia.

Minu roosa, hostõe sinine

 

 

'

                                            Oli kord päev, mil ma leidsin Anastasija poe koos mannajahuga.                                                                                             Järgmine hommik sõin nii enda kui ka teiste hommikusöögid ära.                                                     Mannapuder on belglaste jaoks liiga spetsiaalne.

Oli kord päev kui kuulsin telekast eesti keelt. Kihnu saart ja Virvet tutvustati Riia reportaažis kui Läti avastamata saart.

                                    Oli kord kaks kuud, mil meil küpsetati igal õhtul vahvleid, et need koolis maha maha müüa                                                                     ning suvel kolmeks nädalaks Aafrikasse noortega vabatahtlikuks sõitta. 

Oli kord päev, mil ma avastasin ühe kodutu eestlase tantsukooli seinalt. Emotsionaalne.

Oli kord õhtu, kui ma läksin jooksma, avastades ilusaima päikseloojangu ning veerandtund hiljem suurima paduvihma.

Juba aasta alguses mõtlesin hirmuga abituuriumi ballile. Kellega? Kuidas? Millal? Kas minna? Kui igapäevateks kuulujuttude peamiseks teemaks said kallid ballikleidid, mõistsin, et see aeg on käes.

                                                                  Mis? Abituurimi ball

                                                                       Kus? Ööklubis

                                                               Millal? 8. Mai 21.00-3.00

                                         Kuidas? Maksa 12euro et saada kutse kaaslasetta (2 õlu k.a.)

Mis seal salata, ega selline seinast-seina kalduv informatsioon erilist kindlustunnet ei loonud. Miks mul on vaja kulutada teistele sarnanevalt 300 eurot kleidile, pluss veeta päev juuksuri ja jumestaja juures, kui ball toimub reedeõhtul pärast kooli ööklubis ilma kaaslasteta? Just seetõttu lasin enda isal saata nädal varem Eestist teele pakk enda kolme kleidiga, millest ühe balli jaoks välja valisin. Sellegipoolest veetsin 2 päeva mööda Namuri joostes, et osta viimasel minutil 2 h enne balli enda perfektsionistlikule silmale vastavad aksesuaarid ning kingad. Lihtsad, kuid täiuslikud. Koju jõudes oli mul vaid 20 minutit aega, et teha teistele vastav „perfect look” ning sõita naaberkülla Matilde juurde, kelle vanemad meid ballile sõidutasid. Mis ma oskan öelda. Tüdrukud olid valinud enda parimad kleidid ja poisid parimad ülikonnad. Ball Belgia moodi võis alata. Tavapärane ballipilt enda sõbrannadega ja shampanjaklaas tervituseks. Interjöör oli dekoreeritud fairylightidega ning loungelikku meeleoluloojaks oli DJ. Kodus harjutatud valssi, sambat ja rumbat kasub loodetavasti tulevikus ära, sest juba tunni möödudes vahetati plaat ning baarilett täitus õlle klaasidega. Klubihitid ja –tantsud täitsid saali ning õhtu koos õpetajatega klaase tõstes võis alata. Huvitav ... teistsugune kogemus... Ööseks randusin kooliõe Heleni juurde.

 

Järgmise hommiku äratuseks oli hostema helistatud uksekell. Lugesin kokku enda villid jalgadel ning pakkisin kiirelt koti, et Namuri YFU viimasele kokkusaamisele minna. Reentry nädalavahetus l’auberge de la jeunesse’is (noortehostel). Kuidas jätta hüvasti enda Belgia eluga ja naasta Eestisse, pakkida enda elu kohvrisse ja kõik muu, millest vahetusõpilased aasta lõpus rääkida ei taha. Alles ma sain endale sotsiaalelu ja nüüd on kõik juba läbi! EI-EI-EI! Juba ainuüksi esimesel päeval silmitsetud päevakava workshopiga

                                                                       * hüvastijätt

tegi mu silmad märjaks. Kasutasin vabanduseks järgnevat emadepäeva, et minna lillepoodi kimpu ostma ning ühtlasi, et skippida see workshop. See töötas! Ma ei taha mõldagi, kuidas see viimane päev kulgeb.. .

Valentine ja tema seitse villi

              Õhtul tõstsime YFUga klaasid, et tähistada meie viimast orientatsiooni ning kõndisime ööpimedusega                                                  la Meuse'i kaldast mööda hostelisse.