22. detsember algas varahommikuse kohvri pakkimisega, mis juba traditsiooniliselt juhatas sisse puhkusreisi. Seekord saatsid meid Abba ning Bruno Mars, sest flaamikeelsed raadiokanalid ei paita frankofoonlste kõrvu. Amsterdami jõudes veendusime, et selles linnas ei saa kunagi olema liiga palju rattaid. Mida rohkem seda uhkem! Kui tavaliselt on hajevil turistide õuduseks autod, siis seal pidime harjuma kihutavate rataste eest ära hüppama. "Attention les velos!" 2 päeva Amsterdamis olid meie päralt. Kodus olime paberile märkinud internetist leitud parimad vintage poed ja muud kohad, millele tahtsime aega leida. Hostema oli kaardilugejaks ja nii me siis seiklesime päeva linnas. Jalutasime idülliliselt õhtupimedas ja nautisime vahukoore kattega kuuma shokolaadi. Hotellist õhtusöögile suundudes võitlesime tuuletormi ning meeleheitega leida üles märgitud restoran ning eksisime lõpuks läbivettinuna ja katkise vihmavarjuga Korea restorani. Reeglistiku läbi lugenuna ja teillimuslehe ette kandnuna, ootas meid ees Korea 5-käiguline õhtusöögi kogemus. Kahjuks pidime juba pärast kolmandat tunnistama oma nõrkust ning suundusime hotelli seedima. Hommikusöögi lauas äratas tuletõrje alarm ka kõige unisemad meeled ning andis energiat 2x pikema, (kui esimesel päeval), kahe tunnise järjekorra ära ootamiseks Anne Franki maja ees. Amsterdam oli imetlusväärne ning nentisime hostõega, et oleme leidnud linna, mida eelistame isegi Pariisile.
Järjekordne video, mis mu hostõde tegi.
24. detsember süttisid küünlad ning laud sai kaetud. Coline oli isa juures ning olime vaid kolmekesi, kuid sellegipoolest oli toas tunda südamesoojust. Laual asendas verivorsti ning ahjukapsast fondue.
õlivannis praetavate lihatükkide kõrvale sõime friikartuleid ja salatit, nagu tõelised belglased. Pärast söömaaega valmistasin tädi Siiri saadetud maitseainetest piparkooke ja pärast hilisõhtust jõulukoogi söömist, alustas päkapiku töökoda. Kuigi ostsin kauaotsitud perfektsed materjalid juba nädalaid varem, siis õmblustöö ja pakkide komplekteerimine jäi tavapäraselt viimasele ööle. Maxi ülesõus kell 7 märkis minu uneaja algust. Järgmiseks keskpäevaks läksime mu hostema vanemate juurde, kus ootasid meid ka hostema venna perekond. Tähistasime nagu õiged belglased, toitu ja juttu jätkus kuni õhtuni. Kingitusi ma ei oodanud, kuna puhkus Flandrias ja Amsterdamis olid juba vaga suured kingid, kuid oma üllatuseks sain enim kingitusi. Sealhulgas kauaoodatud polaroid kaamera, mille mu hostema mulle kinkis. Jõuluaeg on ikka imeliseim!
õlivannis praetavate lihatükkide kõrvale sõime friikartuleid ja salatit, nagu tõelised belglased. Pärast söömaaega valmistasin tädi Siiri saadetud maitseainetest piparkooke ja pärast hilisõhtust jõulukoogi söömist, alustas päkapiku töökoda. Kuigi ostsin kauaotsitud perfektsed materjalid juba nädalaid varem, siis õmblustöö ja pakkide komplekteerimine jäi tavapäraselt viimasele ööle. Maxi ülesõus kell 7 märkis minu uneaja algust. Järgmiseks keskpäevaks läksime mu hostema vanemate juurde, kus ootasid meid ka hostema venna perekond. Tähistasime nagu õiged belglased, toitu ja juttu jätkus kuni õhtuni. Kingitusi ma ei oodanud, kuna puhkus Flandrias ja Amsterdamis olid juba vaga suured kingid, kuid oma üllatuseks sain enim kingitusi. Sealhulgas kauaoodatud polaroid kaamera, mille mu hostema mulle kinkis. Jõuluaeg on ikka imeliseim!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar