22. detsember algas varahommikuse kohvri pakkimisega, mis juba traditsiooniliselt juhatas sisse puhkusreisi. Seekord saatsid meid Abba ning Bruno Mars, sest flaamikeelsed raadiokanalid ei paita frankofoonlste kõrvu. Amsterdami jõudes veendusime, et selles linnas ei saa kunagi olema liiga palju rattaid. Mida rohkem seda uhkem! Kui tavaliselt on hajevil turistide õuduseks autod, siis seal pidime harjuma kihutavate rataste eest ära hüppama. "Attention les velos!" 2 päeva Amsterdamis olid meie päralt. Kodus olime paberile märkinud internetist leitud parimad vintage poed ja muud kohad, millele tahtsime aega leida. Hostema oli kaardilugejaks ja nii me siis seiklesime päeva linnas. Jalutasime idülliliselt õhtupimedas ja nautisime vahukoore kattega kuuma shokolaadi. Hotellist õhtusöögile suundudes võitlesime tuuletormi ning meeleheitega leida üles märgitud restoran ning eksisime lõpuks läbivettinuna ja katkise vihmavarjuga Korea restorani. Reeglistiku läbi lugenuna ja teillimuslehe ette kandnuna, ootas meid ees Korea 5-käiguline õhtusöögi kogemus. Kahjuks pidime juba pärast kolmandat tunnistama oma nõrkust ning suundusime hotelli seedima. Hommikusöögi lauas äratas tuletõrje alarm ka kõige unisemad meeled ning andis energiat 2x pikema, (kui esimesel päeval), kahe tunnise järjekorra ära ootamiseks Anne Franki maja ees. Amsterdam oli imetlusväärne ning nentisime hostõega, et oleme leidnud linna, mida eelistame isegi Pariisile.
Järjekordne video, mis mu hostõde tegi.
24. detsember süttisid küünlad ning laud sai kaetud. Coline oli isa juures ning olime vaid kolmekesi, kuid sellegipoolest oli toas tunda südamesoojust. Laual asendas verivorsti ning ahjukapsast fondue.
õlivannis praetavate lihatükkide kõrvale sõime friikartuleid ja salatit, nagu tõelised belglased. Pärast söömaaega valmistasin tädi Siiri saadetud maitseainetest piparkooke ja pärast hilisõhtust jõulukoogi söömist, alustas päkapiku töökoda. Kuigi ostsin kauaotsitud perfektsed materjalid juba nädalaid varem, siis õmblustöö ja pakkide komplekteerimine jäi tavapäraselt viimasele ööle. Maxi ülesõus kell 7 märkis minu uneaja algust. Järgmiseks keskpäevaks läksime mu hostema vanemate juurde, kus ootasid meid ka hostema venna perekond. Tähistasime nagu õiged belglased, toitu ja juttu jätkus kuni õhtuni. Kingitusi ma ei oodanud, kuna puhkus Flandrias ja Amsterdamis olid juba vaga suured kingid, kuid oma üllatuseks sain enim kingitusi. Sealhulgas kauaoodatud polaroid kaamera, mille mu hostema mulle kinkis. Jõuluaeg on ikka imeliseim!
Uskumatu, juba on jõulud! Almost! Novembrikuu ja terve 2 perioon on juba läbi ja nädalaid möödas sisukamast blogipostitusest. Möödunud kuu võib kokku võtta lühidalt - draama ja streik. Ei möödunud pea ühtegi päeva nendeta. Jätkan sealt, kuhu pooleli jäin. "Vaheaeg Flandrias "lõppes 29. Oktoobril - sügisvaheaja kolmapäeval .
30.10 Juba järgmine päev otsustasin minna oma 3 klassikaaslasega Walibisse. Nimelt oli see Halloweeni nädala puhul dekoreeritud õudusmajade ja maskeeritud näitlejatega. Kui tavaliselt oli lõbustuspark avatud pimeda saabumiseni, siis seekord andis õhtuvalgus üritusele veel hoogu juurde. Kõik oli meeliülendav ning juba päev varem pidasime tüdrukutega läbirääkimisi, mis maskeering teha. Seadsin enda äratuskell 5.30 peale ning esimese piiksu peale olin valmis end skeletoniks maskeerima. Veetsin 2h peegli ees tehes enda esimest päris halloweeni maskeeringut. Sõitsin emaga kell 8 hommikul linna ning veetsin 2h Namuri kesklinna tänavatel jalutades. "Because this is what you normally do, when you have your sceleton makeup on..." Püüdsin nii ennast, kui ka teiselpool tänavat hõikavaid inimesi veenda, et mul on veenvam põhjus, kui bussidepuudus ja kokkusaamine sõbra juures kell 10.00. Kohale jõudes mõistsin, et võibolla võtsin ma maskeeringut liiga tõsiselt, kuna teised olid otsustanud viimase minuti valge näo ja silmapliiatsi kasuks.
"Vabandust, teil ei ole lubatud siseneda maskeerituna. Palun suunduge tualettruumi ja peske see maha." Just see ootas meid lõbustuspargi väravas pärast 30 min autosõitu. Ja siis ma seal olin, silmitsedes enda shokeeritud pilku peeglist. Ees ootas mind külma vee ja seebita näo puhastamine. Iga naissoost isik mõistab mind, kui ütlen, et ripsmeduss, lainer, lahkelt musta näovärvi ning külm vesi ei ole just parim kooslus. Minu jaoks oli selleks hetkeks kogu päev juba rikutud. Oleks seal olnud busse, oleksin ühes oma hallilaigulise näoga kodutee ettevõtnud, kuid ilmselgelt on seda Belgiast liiga palju tahetud... Maksin 37eurot sisenemistasu ning alles sees selgus, et selle sisse ei kuulu Halloweeni temaatikaga õudusmajad. Kokkuvõtvalt võin öelda, et veetsin päeva järjekordades seistes, mis varieerusid 60-200 min vahel . Jõudsin käiia kolmel basic atraktsioonil ning kahes Halloweeni majas ning seda kõike pea 50 euro eest.
Olgem ausad, koju jõudes olin kergelt öeldes raevukas. Rääkisin enda emale selle sama loo ja kurtsin enda pettumust. Mis oli mulle aga kõige arusaamatum, oli see, et pargis nägime paljusid külastajaid, kes olid maskeeritud. ning jah, ma olen kindel, et nad ei olnud näitlejad. Miks pidin mina enda meigi maha pesema ja ülejäänud päeva naeruväärse halli näo ja juustega veetma? #staytuned #dramanr2iscoming
30.10 Reedel olin oodatud oma sõbranna Halloweeni peole. Esimest korda tekkis võimalus võtta buss linna. Lahkusin 30 minutilise varuga ning jalutasin mööda metsateid ja põlluäärseid. 3eurot jälle lennus ja sõit läbi külade võis alata. Kohale jõudes tegime koos Halloweeni näod pähe ning dekoreerisime maja võlts ämblikuvõrkude ja muuga. Mis ma oskan öelda, pidu oli vägev, kuid sel ööl tunnetasin ma vanusevahet, mis on lõpuklassi õpilastega 1-2 aastat, või siis lihtsalt emana, kes peab enda lapsi kantseldama.
1.11 Laupäeva varahommik algas koristamisega ja jätkus kojusõiduga. Matilde tuli minu juurde, et valmistada sciences sociales presentatsioon ja plakat esmaspäevaks. Ütleme nii, et 30 % sellest päevast oli töö ja ülejäänud 70% hibernating ning "Les Duvalier dictateurs de Haiti" (Haiti diktaatorid Duvalierid) ei imponeerinud meid kumbagi.
3.11 Esmaspäev. Hostema, kui ajalehe kontori sekretär rääkis Walibi vahejuhtumist enda kolleegidele ning juba õhtul tuli mu väikevend uudisega "Triin sa oled ajalehes, sa oled kuulus". Nimelt kirjutas üks ajakirjanik minu kogemusest artikli ja intervjueeris Walibi eestvedajaid, et välja uurida põhjus. Enne seda olin enda ema palvel küsinud oma sõbrannalt ainukese pildi Halloweeni meigiga, mille tegime hetk enne neljapäeval juhtunut. Mina suhusin artiklisse ükskõikselt, nagunii see midagi paremaks ei tee, ega ka halvemaks. Nii ma arvasin ja saatsin lingi tüdrukutele. Mida ma aga ei osanud oodata, oli tuline vestlus 59 sõnumiga, halvakskiitev ja väga ebaviisakas kõne lapsevanemalt minu emale ja mitu tundi närvirakkude hävimist. Kokkuvõtalt ütlen vaid, kõik lõppes nii nagu ma seda ette ennustasin. Mu reisipäevik sai juurde sissekande "the most ridiculous conversation in my entire life" ja koolis plahvatava skandaali asemel leidsin sealt endised külma kõhuga õpilased. Järgnevad päevad möödusid koolis tavapäraselt. Paar päeva üksteise ignoreerimist ja hiljem "nothing has happened" - nii nagu siinsed nored probleeme lahendavad.
06.11 Kui tavapärasel koolipäeval on mul 8 tundi siis streigi puhul pääsesin juba pärast kolmandat. Imeline!
07.11 Pärast kooli sõitsin bussiga linn. Kui mina läksin oma telefonile krediiti ja kommi ostmas, siis tema sai enda sõpradega kokku. Leppisime kokku, et saame 18.20 rongijaamas kokku, et 18:30 rongile minna. Läksin sinna kohe peale kioskit ning ostsin meile mõlemale piletid, otsisin õige platvormi ja ootasin teda seal juba 30 varem. Kuid tema jõudis kohale 2min peale rongi. Olgem ausad, sel hetkel tundsin ma ennast väga lollina ja mõtlesin: "anna andeks et mul ei ole siin elu, kuid sellegipoolest võiksid sa enda sotsiaalelu nautides kella vaadata" (jah ma olin esimest korda ta peale kuri). Ja siis me seal seisime, vihmas, vaikides, viimane rong oli lahkunud ning järgmine kodu suunas minev rong väljumas 1h pärast. Sammusime mööda peatänavat, minut hiljem viis ta mind jõeäärde, kus ta enda sõpradega enne aega veetis. Istusime asfaldi äärde ja esimest korda tundsin ennast kui päris sõbraga ning smalltalki asemel jõudis jutt kiirelt poiste, seikluste ja tuleviku plaanideni ning peagi olime kohustatud kotid ja riidekuhjad käes rongijaama jooksma. Spurtisime trepidest alla ja jooksime rongi poole, vajutasime nupule, kuid oli juba hilja. Me jäime maha oma 2. rongist. Kell oli juba 19.30 ning Belgias, kus noored 18.00 pimeda saabudes koju lähevad oli see ikka väga suur deal. Seal me siis istusime ja ootasime enda 3. rongi, mis väljus 20.45 ja mis kohustas meie ema kõrvalkülla järgi sõitma. Esimest korda siin riigis tundsin ennast kui oma Eesti sõpradega, ning ka esimene pilt õnnelikest rongilejõudnutest sai jäädvustatud! Tundub, et see õhtu oli üks õnnelik-õnnetus. Ühte võin ma küll öelda, meie mõlemi arvamus teineteisest oli purunenud. Sotsiaalne ja seiklushimuline asendas vaikse ja õpihimulise.
8.11 Patro (skaudid) päeva teemaks oli strateegia.
11.11 kuna oli teisipäevane vaba päev koolist, avastasime võpidega Namuri. Tunnen end siin juba päris koduselt. Tegin neile linnaeksursiooni ning näitasin Citadelle'i.
13.11 Esimene kord elus, kui mu silmad õnnest pisaratega täitusid. Aka Stromae kontsert. Lihtsalt imetlen, kuidas üks inimene võib olla nii tuntud, armastatud ja humoorikas, säilitades inimlikkuse ja alalhoidlikkuse. Ja jah, ma sain naljast aru!
15.11 Otsustasin oma parimate võpidega Brüsselit avastada. Asusin juba varakult rongiga Brüsseli pole, kuid jõudsime vaevu poodlemise tänava üles leida, pärast 2 kuud otsimist mulle saapad osta ning lõunat süüa, kui juba oli õhtu ja aeg lahkuda. Uskumatu, kuidas aeg lendab, kui veedad hästi aega. Kuid Namur ei olnud minu lõpp sihtkohaks. rongide vahelt 2 minutit ja tallad tulised jooks läbi rongijaama. Midagi tavalist, rong hilines 22 minutit ning võtsin suuna Robyne poole (mu spontaanseim ja crazym sõbranna, kellega ma esimesel kuul nädal koos elasin, kui mu pere Islandil oli). Nimelt kutsus ta mind peole nimega Project X. Kui Eestis oleks see pärast fb lehe vaatamist arvatavasti vaid kutseks jäänud, siis siin olen võtnud eesmärgiks vaatamata väsimuse, meeldimatuse või muu vabandusele minna kõikjale, kuhu võimalik. Sest, millal siis veel, kui mitte siin ja praegu. Veel viimased ettevalmistused ja olime valmis soiréele sõitma. Tegemist oli ühe küla põlluäärsel vana laohoonega, mis oli peosaaliks tehtud, nii nagu paljud teised soireede saalid. Kui õhtu algas mainstream klubimuusika, liigse alkoholi ja hulluvate noortega nagu arvata oli, siis tundide möödudes avastasin end metsloomade keskelt ja mitte ainult ülekantud tähenduses. Ma ei oska öelda, kas minu kriitikameel on liialt võimust võtnud, või siis laval köis kaelas ahviks maskeerinud DJ, kumminukud, napi riietusega "tantsijad", kelle kõrval nunnarüüs risti hoidev neiu ja rahva sekka visatud kastide viisi rahva preservatiive, ei ole just definitsioon eetilisest 16+ peost. Kui algselt tundsin end kõikide nende vaba sissepääsmega 16.. 17 aastaste neidiste keskel vanurina, siis tagasimõeldes võin öelda, et tegelikult olen minagi selle lihaturu jaoks liiga noor.
17-20.10 Esmaspäeval jäi bioloogia kontrolltöö ära, kuna õpetaja unustas lihtsalt meie 2 tundi ära. Teisipäeval jäid 2 prantsuse keele tundi ära, sest streik... Neljapäeval 2 matemaatika tundi ära, sest streik...
21.10 Tegin enda teise presentatsiooni. Seekord religioonis "le New Age" (uue ajastu liikumine). See läks.. kuidas läks. See päev oli ka kurikuulus breakdown päev. Milles ma kirjutasin eraldi piiiiika postituse (http://www.triinseikleb.blogspot.be/2014/11/madalseis.html) tegelikult olin kohustatud Patro animatöörina sama päeva õhtul linnast välja sõitma, et korraldada kõige väiksematele, 6 aastaste tüdrukute nädalavahetuse looduses. Kodust lahkudel oleks aeg kui peatunud, ning kõik need tunded mu sees lukustusid kuni pühapäeani. Kell 19.00 oli auto ees koos 2 animatööriga, sõitsime veel viimasele järgi, laadisime auto toiduvaruga ning kõige vajalikuga 25le inimesele. Reede õhtust laupäeva hommikuni sisustasime nende aega erinevate võistluste ja mängudega. Laupäeval oli suur tüdrukute pidu, suupisteted, kokteilid, pasta ja kook, mille me kõik koos valmistasime, tantsu- ja laulupidu Disney laulude saatel, ning loomulikult beauty corner. Pärast 21.00 kui lapsed voodisse panime, algas puhkus meie jaoks. Olime mõlemil öil kuni kahe .. kolmeni valves ning valmis laste kesköiseid õudusunenägusid ja probleeme lahendama. Kui muidu rääkisime ja veetsime aega neljakesi väikses köögis siis südaöösel liitusid mitu autotäit teisi animatööre ning kolisime keldrikorrusele. Pühapäeval koju naastes kutsus taaskord pime tuba ning vahepealset "hingerahu" poleks justkui olnudki.
24.11 esmaspäev. Kool on endiselt jama. 2 bioloogia tundi jäid jälle ära, kuna streik...
25.11 Esimene matemaatika kontrolltöö, kus ma kasutasin kalkulaatorit ja kus olid numbrid. Jess!!
26.11 Pooliku päeva puhul lõppesid tunnid juba 12.05. Sellest hoolimata jäin kooli kuni poole viieni, et klassikaaslastega teha poster ja ettevalmistus kolmandaks presentatsiooniks. "La revolution de 1905" (1905 aasta revolutsioon). #staytunedagain #anotherdrama
27.11 Neljapäevane äratus ajas mind voodist välja juba 6 hommikul ning 7.15 olin kooli ees valmis Brüsseli poole sõitma. Nimelt läksime lennukaaslastega Belgia valitsust vaatamas. Ma võin ainult öelda, et terve päeva istusin erinevates saalides ja kuulasin monotoonsete giidide juttu. Ja mitte ainult prantsuse keeles, vaid ka tundide viisi flaami keelt. Pole siis ime, et pärast esimest 30 min huvi kadus ja terveks päevaks peavalu sain. Päeva lõpuks mõistsin, et see, mida meil Eestis valitsuseks nimetatakse on lihtsalt naljaasi, rääkimata poliitikast. Ning siiani ei jõua ära imestada, kuidas üks väikeriiki õitseb oma mitme erikeelse valitsuse ja erinevate ideoloogiatega.
28.11 Tavapärase koolipäeva katkestas rheto (lõpuklassi) Saint Nicolase tähistamine. Kõik õpilased olid selleks sündmuseks otsinud välja parimad kangelase kostüümid. Ettevaatust draama! Mulle oli pakutud juba nädal varem kostüümilaost tasuta saadavat Minioni kostüümi. Nõustusin koheselt, sest sõnad profesionaalne kostüüm ja tasuta kõlasid väga ahvatlevalt. Päevad möödusid ja jutt jäi vaid jutuks. Ma ei olnud ainuke, kes selle diili tegi ja, keda päev varem saadud sõnum 20uro maksukohustuset üllatas. Vaese idaeuroopa võpina streikisin loomulikult koheselt ja pärisin pilti, suurusi ja muud informatsiooni kostüümi kohta. Kuid sellele sain vastuse tunde hiljem ja mitte just oodatud. Kostüümid oli ostetud. Minutit möödusid ja pilt ilmus.. ehituskostüümist. Lõpplahendus ei olnud ju kõige hullem, ning järgnev päev oli meeliülendav, kui mitte algse tuttavalt tasuta saadava profesionaalse kostüümiga võrrelda. Mis ma oskan öelda, järjekordne õppetund katekooriast "raha väärtus". Sama päeva õhtul tulid mu parimad võpid minu juuurde ööseks, et hommikul koos Saksamaa poole suuna võtta.
29.11 Käisisme YFUga Cologne'is Saksamaal. Uskumatu, et järgmine ühine väljasõit on juba veebruaris Pariisi ja pärast seda näeme üksteist juuni lõpus, et hüvasti jätta. Aeg läheb liiga kiiresti!
Esimesest detsembrist algas eksamiks kordamise nädal, mis tähendab iseseisvat tööd kõikides tundides. Esimene päev oli järjekordne streigi päev. Trantspordi puuduse tõttu rõõmustas mind pooltühi kool ja ajalooline kehalise tund. Tegin paremustjärjestikus vabalangemise, saades võrkpalli kursuse hindeks C. Lisaks teadmisele, et reeglipärane võrkpall ei ole mulle, ilutsevad mu randmeid nüüd sinised laigud. Teisipäeval jättis mu peavalu ja 4 mitte toimuvat tundi mind koju. Apparently oli see pärav ka minu klassikaaslaste esmaspäevase puudumise tõttu ainukeseks päevaks, mil otsustada, kes ja mida kolmapäevasel ajaloo presentatsioonil räägib. Muretsemiseks ei olnud põhjust, kuna nädal varem oli juba kindel - plakatil on neli teemat, igaleühele üks. Saatsin sõnumi ja küsisin, millise osa nad valisid ning, milline jäi mulle. Selgus, et jah nad valisid ja samuti otsustasid, et plakatil on nelja teema asemel 3. Igaleühele, väljaarvatud mina. Selgitust küsides sain vastuseks: "Aga me arvasime, et sa ei tule homme kooli". Plakat jäeti kooli ja koolipäev oli läbi.
Muuta ei saanud enam midagi. Lohutuseks öeldi, et ma võin ju sissejuhatuse ja kokkuvõtte teha, kuid lähemal uurimisel olid needki sõlmitud olemasolevatesse teemadesse. "Seega, te lihtsalt otsustasite ära jätta minu teksti, muuta plakatit ja et ma ei ole enam osa presentatsioonist, lihtsalt sest ma ei olnud täna koolis? Ei kõnet ega sõnumit." Selle peale ei leidnud ükski osanikes enam aega, et selgitada juhtunut. Järgmine koolipäev algas tavapärase "nothing has happened" meeleoluga kuniks esimene tund - ajalugu sai alguse. Imestunud pilgud ja küsimused ründasid mind, kui jäin presentatsiooni alates oma kohale. Ütlesin, et kui nemad otsustasid, et ilma minuta on parem, siis palun väga. . Kõige iroonilisem oli aga see, et ajaloo õpetaja on ainuke, kes teeb mulle koolitööd lihtsamaks kui teistele õpilastele. Seekord tõstsin käe ja ütlesin, et ma ei jää lihtsalt vaatlejaks, vaid mina teen ka presentatsiooni. Mina olin see, kellel oli õigus valida esimesena presentatsiooni teema ning, kes valis 1905. aasta revolutsiooni. Järgnevad päevad möödusid järjekordselt üksteist ignoreerides. Kuid seekord jäin ma endale kindlaks. Miks ma pean ennast ümbritsema inimestega, keda ma ei saa usaldada ja kellega päevast päeva draamad kaasnevad! Miski ei muutu, kui ma ise seda ei muuda ja jätkan samamoodi!
05.12 Esimene eksamipäev - prantsuse keel, raamatu analüüs. Tunde enam ei toimu ning õpilased tulevad vaid paarikas tunniks enda eksamit tegema. Ma ei liiald, kui ütlen, et 95% poistest olid ülikondadega ja tüdrukud kleitidega. Vaikselt paberilehti silmitsevad õpilased asendasid tavapärase segasumasuvila. Thank God, et ma valisin enda raamatuks "Si je reste", millel on ka film. See aitas lugemisele palju kaasa. Pärast eksamit ootas mind paralleelklassis õppiv võp Matilde, et koos Namuri jõuluturgu avastada.
6.12 laupäeva hommikul ärgates avastasin, et Saint Nicolas on öösel käinud ja väiksele Maxile kingituse jätnud. Kõik suured lapsed said kommivaagna ja jäävad jõuluvana ootama. Pärastlõunaks jõudis Saint Nicolas ka skautidesse. Seekord oli päevaplaan väga spontaanne, kuna teadsime, et lastel on silmi vaid temale.
Uuest nädalast on mul silmi jätkunud vaid õpikutesse ja selle posti kirjutamisele. Nimelt on see juba kolmas päev, kui üritan seda lõpetada. Eile oli mul sciences tunni eksam, mis kujutas endast 1 lehte keemiat, 1 lehte bioloogiat ja 3 lehte füüsikat. Nii nagu oli ennustatud, füüsikas jäi vaid üks küsimus pead murdma ning olen väga positiivne, bioloogias tegin 50% tööst ning keemia pälvis vaid 10 viimast minutit ja mu nime paberil. Homme on sciences sociales eksam, mis kujutab endast kümnete suurimate diktaatorite tundmist ja analüüsimist, demokraatia ajalugu ja inimõiguste ajalugu. Mis ma oskan öelda.. see on totaalsel tvale aeg blogiposti kirjutamiseks!
