Paris - France

Uskumatu, et on kohale jõudnud juba suurim ning viimane YFU väljasoit. Järgmine kord näeme kõik koos juba viimastel nädalatel, et hüvasti jätta. Aeg siin ikka lendab. Sihtmärgiks oli kauaoodatud Pariis. Kõikide stereotüüpide, kuulsaimate linnaosade ja turismiobjektide kõrval avastasin esmakordselt ka tõelist Pariisi - immigrantide poolt üle võetud ning rahulike pariisitaride linnaosasid. Elu noorte võõrastemajas koos Ilze (Läti), Amanda (Venezuela), Beatrise (Läti), Robyne (Belgia) ja Ornelaga (Belgia) ja 12h päevas tallataksot saatsid meid 5 päeva.

16.02
Tavapärase 30 minutilise hilinemisega lahkusime Namurist kell 10.00. Oma hingesugulasi sellel aastal oli jällegi meeliülendav näha ning 6h möödus kähku. Päevaplaan oli üks hõredaimast, kulastasime Montmatret, la Place du Tetret, mis on selle boheemlasliku linnaosa sudameks oma Sacre- Coeuri basiilikaga. Õhtustasime Bouillon Chartier'i restoranis.

17.02
Pärast frankofoonia pärast hommikusööki (sarvesai moosi või shokolaadiga) asusime külastama Garnieri Ooperit, mis oli minu silmade jaoks kõige külluslikumate detailide ja eri ajastuid ning stiile peegeldav arhitektuuriobjekt. Suursuguse ostukeskuse Galerie Lafayette ning Eiffeli torni vahele mahtus ka minule arusaamatult populaarsed Pariisi maaalused käigud. Kuid mitte kuulsad katakombid, vaid hoopis kanalisatsioon. Kuigi ma ei mõista, miks YFU meile just sellise muuseumi valis, pean tõdema, et see oli silmaringi avardav kogemus... Õhtupimeduse saabudes nautisime öise Pariisi vaateid Seine kruiisil.

 





                                                                                          Ilze+Beatrise+Amanda+Triin

18.02
Kolmandal päeval kulastasime Pariisi Jumalaema kirikut (Notre-Dame de Paris), einestasime mitte just cliché päraselt Pizza Hutis ning avastasime Champs-Élysées' avenüüd koos  triumfikaarega.

 19.02

Tavapäraseks Pariisi sihtpunktiks on tingimata Louvre, juba kolmas kord veendusin, et see on lihtsal liiga suur. Kui teised jooksid tormi La Jocondega (Mona Lisa) pildi tegemiseks, siis mind animeerisid rohkem lõputult selfisid tegevad asiaadid. Minu jaoks on Louvres palju enamat vaadata, kui see väike maal. Tavapärase vaba lõuna asemel läksime koik koos Hard Rock Cafésse, kuid vastavalt 21. sajandile lõi wifi parool laual täieliku antisotsiaalse keskkonna. Pärastlõunal kohtusime Ladina kvartalis esmakordselt YFU Flandria õpilasi, kellega pidime Sorbonne, Phanteoni, ja  Jardin du Luxembourg üles leidma. Õhtul anti meile esmakordselt vabaaeg, mis oli perfektne meie viimase väljasõidu tähistamiseks. Õhtupimedas avastasime ennast veel kahel korral tänavatantsiate poolt dance battle'desse tõmmatuna ning latiinode omavoliliselt tehtud pidu  ning ladina rütmid saatsid meie hotellitoas südaööni.



Ilzel ei ole nutifoni, tal on elu. (See varastati vana-aasta ohtul Brusselis ara)

20.02

Varasem alarm seadis meid valmis kohvrite pakkimiseks. Uskumatult kurb oli toast lahkuda. See oli justkui meie ühine väike maailm. Enne bussiga Belgia poole suundumist külastasime veel Grevini vahakujude muuseumit, kus kohtusin järjekordselt Stromaega. Milline õnn.