Walibi

Kell on löönud 2:33 kolmapäeva varahmmikul ja üksluine argipäev on algamas. Kirjeldamaks koolinädalat ei vaja ma muud kui Vahur Valgmaa vaimuloomingut Koit Toome laulu näol.

"On esmaspäeva hommik, pikk nädal ootab ees,

ma olen selles ringis, kõik läheb sama teed.

Teisipäeva lõunaks on mul tõsine rutiin,

ma hüüan mõttes appi, ma tahan ära siit.

Kolmapäev venib kui tipptunni tramm,

siis neljapäev lõpuks on käes,

astuda jäänud vaid viimane samm ja nädalalõppu ma näen."

 

Kuid rohkem sõnu vajab möödunud nädalavahetus. Nimelt oli esimene orjentatsioonijärgne kohtumine vahetusõpilastega (võpid), kes on YFUga Walloonias. Nagu esmakohtumisel, veendusin taaskord, kui erinevad on eestlased ja soomlased ning kui sarnased on Eesti ja Läti kodanikud. Uskumatult hea tunne oli jälle keelebarjäärita suhelda ning  näha inimesi, kes mind selle aasta jooksul peaksid enim mõistma - vahetusõpilasi. Seekord külastasime ühte Belgia suurimat lõbustusparki Walibi. Ilze (Läti), Beatrise (Läti), Amanda (Venezueela) ja Viktoriga (Slovakia)  sisenedes, võtsime eesmärgiks minna kõigepealt suurimatele atraktsioonidel ja seejärel külastada pargi keskel olevat veeparki. Emotsioonid olid kirjeldamatud ning 7h lendas kui linnutiivul. Ma ei oskagi öelda, kas selle põhjuseks olid inimesed, arvatavasti viimane suvine sügispäev või tasa tehtus suhtlusvajadus, kuid ühes olen ma kindel, oma unistusest lennata olen loobunud igaveseks pärast 110km/h 77m kõrguselt vabalangemist .



Amanda, Ilze ja Beatrise

Beatrise, Viktor  ja Ilze



 

 

 

Aasta taguse Austraaliast  ostetud fairy flossi mälestuseks.



Enne tehiskose alla sattumist

 



Tervislik toit Belgias