pühapäev, 12. oktoober 2014

Sünnipäev lossis

Lõik minu eelmisel nädalavahetusel kirjutatud päeviku sissekandest:
05.09.
"Lisaks meeleheitele toob keeleoskamatus ka positiivseid üllatusi!
Kolm nädalat tagasi sattusin külapeo pähe Belgia "Tomorrowland"ile ning praegu naasesin koju eile pärastlõunal alanud klassiõe isa sünnipäevalt. It seems like mu klassiõde elab REAALSES lossikompleksis õunapuuaia, lõputu pargi, purskaevude, perfektselt pügatud hekkide, tenniseväljaku, suure basseini ja kokteilibaariga. Loomulikult ei puudu hobused, eeslid ja mesitarud. Oleks ma teadnud, et sünnipäev meenutab rohkem Hollywoodi staaridega pulmapidu, oleksin kandnud midagi formaalsemat kui casual suvekleit."
 
Nimelt endalegi üllatuseks olin kutsutud klassiõe isa sünnipäevale. Ilma pikema mõtlemiseta olin lubanud ennast laupäeva hommikust pühapäeva hommikuni facebookis kirjana saadud aadressile. Läbi tavapäraste Belgia külade sõites jõudsin puiesteele, mis juhatas mind  sihtkohta - "château-ferme" nii nagu nemad väiksemaid lossikomplekse nimetavad. Loomulikult minu, kui väikse Ida-Euroopa riigi kodaniku silmis tundus kompleks kui häärber. Esimese viie minuti jooksul tutvusin köögis toimetavate kokkadega ja ringijooksvate toimetajatega. Püüdsin kinni enda klassiõe, kes telefonitoru käest ei saanud. Ilma perenaise juhtnööridest arusaamiseta, olin ulatanud oma abikäe ning list ettevalmistusi oli langenud minu õlgadele. Järgnvate tundide jooksul katsin lauad, voltisin salvrätikud, tassisin toole ja lampe ning tegin asjatoimetustest pilte. Kuna kõigil oli äärmiselt kiire, siis küsimused aina kogunesid minu peas. Perenaise hõike peale koguneti kokku, tänati abiksolijaid ja löödi käed kokku, millele järgnes paari viipega minu tööülesande asukoht. Kui tolle hetkeni oli "nooguta, naerata ja looda, et midagi tähtsat ei öeldud" töödanud, siis nüüd oli paariminutiline jalutuskäik viimane hetk, mil segadusest lahti saada. Minu viimaseks ülesandeks oli juhatada autod parklasse. Seal ma siis seisin, keset parki, tühja parkla ees ja ootasin 2h autosid, mis viimase pooltunni jooksul saabusid. Olles elanud tolleks hetkeks Belgias 1.5 kuud teadsin juba ette, et eestlaslikust käeviipest siin ei piisa ja veetsin need 2 tundi Enekeni vestluskursuse materjali peas korrates. Pidustus algas ja minu üllatuseks oli lisaks 50 keskaelisele kutsutud ka ligi 20 noorsoo esindajat. Shampus, toit, muusika ja tants saatsid meid südaööni, mil peolised lahkusid ja mis oli algus noorte sleepoverile. Katusealune kaeti 8 madratsiga, DJ puldis vahetati muusika tempokama vastu ning külmhoonest toodi õlu, milleta siin ükski kokkusaamine ei möödu. Varajastel hommikutundidel avastasime laternate valgel lossihoovi ning vaatasime puntras õudusfilmi. Vaid paar tundi und ja oli aeg hakata koristama. Üle saja nõu pessu, pudelid sorteerida ja prügikotid aiaautoga erinevatesse kõrvalhoonetesse.

Imelik fakt:
Kui on sünnipäev või pidu, siis täiskasvanud kannavad väga formaalseid ja uhkeid riideid, kuid noortel on aksepteeritav kanda tavariietust (nt. top ja retuusid, teksad ja kardigan jne.) Eriti harjumatu oli näha, kuidas ema musta pitskleidi, kontsade, uhke soengu ja meigiga ja isa ülikonnaga käevangus laps, kes kandis dressipluusi ja nike jooksutosse.







Steffi (tüdruk, kes elab seal ja, kelle isa sünnipäev oli) külakostiks toodud purukoogiga.













 







 
 



 



 




 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar