Fête de Wallonie

Sedaviisi sattusin kultuurisündmuse pähe justkui Ladina-Ameerika seebiooperisse. Korra aastas toimub Valloonias (prantsuskeelne Belgia) Fête de Wallonie'd. Kaheks päevaks täitub iga linn rahvamassidega, eesotsas pealinn Namur. Tänavad, pargid, kohvikud saavad uue ilme ning autod linna sisenemiskeelu. Pidustus algusega reede pärastlõuna ja lõpetuseks pühapäeva varahommik, võib alata. Mina ja 4 klassikaaslast kuulusime nende paljude hulka, kes pärast kooli koolibussiga kesklinna sõitsid. Avatud baarid, muusika, tants, erinevad võislused, seltskonnamängud, peked (Fete de Walloniele traditsioonilised alkohoolsed napsid) ning nagu Belgiale omapärane - õlu.
Laupäeval otsustasime soome võpi hostõe ja tema sõpradega tutvuda ka hilisõhtuse Fête de Walloniega. Lisaks eelnimetatule ei puudunud varassügiseselt peolt ka lausvihm ja välk, kuid nii nagu belglasi, ei takistanud ka meid läbivettinud riided ja tänaval hüppeliigesteni voolav vesi, vaatamast südaöist ilutulestikku. Kui kell lõi 1 varahommikul, otsisime üles linnateatri ja jäime ootama Robimi ema. Ühtäkki näis linn kui New Yorki kesklinnas filmitud maailmalõpu põnevusfilmis. Sumedas öös vilkuvad foorid, ummikud, pasundavad autod ja juba kaugelt kostuv järjekordne kiirabiauto.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et olen avastanud kodulembeliste ja rahulike belglaste varjupoole, mis avaldub korra aastas Fête de Walloniel. Ning nagu prantsuse keele õpetaja ütles, on kõigil õpilastel nüüd võimalus alustada oma kultuuripäevikut.