Koolimelu

Kuidas lüüa aega surnuks, kui sa oled koolis 2h varem ja sa ei taha enda paralleelikatega small talki teha? Loe läbi kõik märkmed, täida päevik, õpi, kirjuta paberile valmis blogipost, ole mässumeelne: söö salaja puhkesaalis oma lõunasöök ja surfa salamisi telefonis. - Näi võimalikult hõivatud.

3. täispikk koolipäev on läbi saamas, vaid viimane päev on vaja üle elada. Aeg siin lausa lendab. nädal tagasi tähistasin ühe kotis hoitud Kasekesega oma esimese kuu veetmist siin. Esmaspäeval kooli minnes ootan pikisilmi reedet, kuid igal reedel mõtlen juba õudusega esmaspäeval algavale koolinädalale.  Endale üllatuseks naasesin eimestel koolipäevadel koju shokis. Minu kool College Notre Dame de la Paix, mis asub Namuri äärelinnas ning on võrreldav Viimsi kooliga. Koolimaja on jagatud kaheks: Gümnaasium ja Põhikool. Põhikool kestab 6 aastat (6-12a. lapsed) ja Gümnaasium samuti 6 aastat (13-18a. noored). Gümnaasium mahutab endas 1135 õpilast ning igal klassil on 6..7 paralleeli.  Mina olen gümnaasiumi lõpuklassis 6C ehk Rheto (lõpuklass). Erinevalt Eesti koolidest on Belgia enamus koolid väga väga suured, ning paljude väikeste ruumide asemel on koolis väga avarad ja suured ruumid. Kooli sisenedes avaneb pilt söögisaalile, mis moodustab poole tervest koolimajast. Sinna kogunevad KÕIK gümnasistid ja põhikooli õpilased lõuapausiks, mis on 1h. Ruumi interjöör on loodud eesmärgil, et õpilased seal niisama aega ei viidaks. Põrandat katavad betoonblokid ning mõne minutiga täituvad sajad lauad ja toolid moodustavad ahelikke. Igal klassil (kõik paralleelid koos) on oma puhkesaal teisel korrusel, mida ümbritsevad klassiruumid, kus ei toimu teiste klasside tunde. Tunnid algavad 8.25 ja lõppevad tavaliselt 16.30. Erandiks on kolmapäev, mis on poolik päev ja lõppeb 12.00. Tunni kestvus on 40 minutit ja vahetud 5..15 minutit ( oleneb mitmes vahetund on).

Koolist olen leidnud oma esimesed sõbrad/tuttavad, eesotsas 5 klassikaaslasega, kes on ääretult lahked ja lahedad. nendega näisin ka kinos, linnas, Fete de Walloniel ja Leuzel, millest ma varsti ka kirjutan. Oma imestuseks pean nentima, et minu arvatud veidi kuumaverelisemad belglased osutusid üsna eestlaslikeks ja distantsi hoidvateks. Kuid endiselt võin märgata väikseid lapsi näpuga minu poole suunamas ning tundmatuid noormehi märkamatult minu ees arutamas, kas see uus vahetusõpilane on lätlane, leedukas, eestlane või venelane. Olgem ausad, Eestis poleks ma kunagi uskunud, et koolis sotsialiseerumine võib mulle olla probleemiks, kuid siin pean tunnistama seda igapäevaselt. Kui aegajalt tutvun enda varjupoolega, milleks on #socially #awkward, siis  siinsetele olen ma lihtsalt umbkeelne "venelane". Seetõttu ei ole ka mulle üllatuseks, kui järjekordne inimene palub mul vene keelt rääkida. Varsti ei jätku enam sõrmi, et neid kordi üle lugeda. Hoopis üllatavam on aga see, kui huvitatud on siinsed inimesed Venemaaga seonduvast. Paljudele imponeerib kunst, arhidektuur ja keel ning soovitakse venemaa avarusi avastada. Loomulikult mind tutvustades ei jäeta iial mainimata, et oskan vene keelt, kuigi ise jätaksin selle pisiasja kahe silma vahele.

Keelest rääkides võin kinnitada, et oskan piisavalt prantsuse keelt, et ellu jääda. Kuid keset noorsoo emotsionaalset ja ebakorrektset jutuajamist, meestega rääkides, akadeemilist väitlust social science tunnis (tegelikult kõikides tundides) või peolauast arvukate seiklusjuttude keskel võib mu fantaasia lendama minna ja sünteesida midagi, mis tõsises olukorras naerupahvatuse esile kutsub või vastupidiselt tummana seltskonnas eksisteerima paneb.

Nii näiteks sai jutt suurest ämblikus kooli telefoniputkas minu jaoks seiklusjutuks Narniast klassiõe voodi all. Aegumatu keelevääratus: „Kuidas läheb?“ „Jah!“. Üldiselt olen rõõmus, et "Naerata, nooguta ja looda, et midagi tähtsat ei öeldud" ikka töötab. 

 Random Facts

- Tundides vaadatakse väga tihti filme / videosid.

- Koolis telefoni välja võtmine on VÄGA suur reeglite rikkumine (alljärgnevad pildid on päevase missiooni tulemus. Enamus pildid on tehtud peale kooli, vastaseljuhul oleks igal pildil +/- 100 inimest.)

- Söömine on lubatud vaid söögisaalis.

- koolis on 2 rämpstoidu automaati ja 3 karastusjoogi automaati, kust igapäevasrlt ostetakse 1 euro eest purk Spritet, Cocat või Fantat.

- Kooli puhvetist on võimalik osta 2.50 euro eest, erinevaid võileibu, baguette'sid, friikartuleid, hamburgerit või teha salatibaaris omal valikul salat. Võileiva järjekorras on ligikaudu 100 inimest. Salatibaaris umbes 10. Belglased armastavad enda lõunaseid võileibu!!!

- Noored kannavad aerosooldeodoranti KÕIKJAL kaasa ja selle kasutamine koolis on lubatud. Igal vahetunnil ja iga tunni alguses leiduvad mõned noored, kes seda võimalust kasutavad ja kooli deodorandi järgi lõhnama panevad.

- Igas klassis on kell, kuid 3 nädalaga pole ma veel ühtegi õiget, töötavat kella näinud.

- Kehalise tunnis mängitakse pesapalli päris pesapallikurikaga ja kinnastega. (minu esimene kord - põrusin) 

-  Koolimajas on 9 WCd (kabiini) kõigide tüdrukute peale.

- Ei eksisteeri veebikeskkondaa nagu Ekool. Õpilased täidavad päevikut, mida kontrollitakse.

 

Söögisaal tavalisel vahetunnil. Pildid on näha umbes 1/5 tegelikust ruumist.

Rheto (6. klasside) puhkesaal

Teine vahetusõpilane koolis 6F klassis. Matilde Itaaliast.

Vahetunnis jätavad õpilased enda kotid puhkesaali laudadele ja on kohustatud minema õuue.

kooli- / klassikaaslased, kellega enim suhtlen ja väljas käin

teaduste klass

kuulsad 9 WCd

Igapäevane "tasuta" supp ja võikud

Iga klass peab ühe nädala söögisaalis koristama. Lauad puhtaks, toolid laudadele, põrandad puhtaks, toolid tagasi maha ja nii pea 1000 tooli ja sadade laudadega. Nii sai läbi meie viimane koristuspäev.

Põhikooli klass

Pesapalli väljak võrgu taga.

koolibussi peatused kooli ees

                           Iga koolipäeva lõppedes on kooli ees jäätiseauto. Proovisin täna esimest korda, ühe palli eest 1.5.-                                        kallis on see elu siin maal.

Netinuti hukk

RIP mu kallis! Viisid endaga kaasa 500 Belgia pilti, üleskirjutised, kontakti välismaailmaga, telefoninumbrid, google translate ja turvatunde. Sinuta pole enam elu see, mis ennem.
Märgake endale kalleid, enne kui nad ootamatult valgussähvatuse järel igavesse unne suikuvad.

Fête de Wallonie

Sedaviisi sattusin kultuurisündmuse pähe justkui Ladina-Ameerika seebiooperisse. Korra aastas toimub Valloonias (prantsuskeelne Belgia) Fête de Wallonie'd. Kaheks päevaks täitub iga linn rahvamassidega, eesotsas pealinn Namur. Tänavad, pargid, kohvikud saavad uue ilme ning autod linna sisenemiskeelu. Pidustus algusega reede pärastlõuna ja lõpetuseks pühapäeva varahommik, võib alata. Mina ja 4 klassikaaslast kuulusime nende paljude hulka, kes pärast kooli koolibussiga kesklinna sõitsid. Avatud baarid, muusika, tants, erinevad võislused, seltskonnamängud, peked (Fete de Walloniele traditsioonilised alkohoolsed napsid) ning nagu Belgiale omapärane - õlu.
Laupäeval otsustasime soome võpi hostõe ja tema sõpradega tutvuda ka hilisõhtuse Fête de Walloniega. Lisaks eelnimetatule ei puudunud varassügiseselt peolt ka lausvihm ja välk, kuid nii nagu belglasi, ei takistanud ka meid läbivettinud riided ja tänaval hüppeliigesteni voolav vesi, vaatamast südaöist ilutulestikku. Kui kell lõi 1 varahommikul, otsisime üles linnateatri ja jäime ootama Robimi ema. Ühtäkki näis linn kui New Yorki kesklinnas filmitud maailmalõpu põnevusfilmis. Sumedas öös vilkuvad foorid, ummikud, pasundavad autod ja juba kaugelt kostuv järjekordne kiirabiauto.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et olen avastanud kodulembeliste ja rahulike belglaste varjupoole, mis avaldub korra aastas Fête de Walloniel. Ning nagu prantsuse keele õpetaja ütles, on kõigil õpilastel nüüd võimalus alustada oma kultuuripäevikut.

It's not better or worse, it's just different.

Nüüdseks on möödas minu kolmas nädal Belgias ning nii mõndagi on silma hakanud.

 

Tervitamine

Eestist lahkudes jätsin hüvasti kallistustega. Belgias tervitatakse üksteist ühe põsemusiga paremale põsele. Täna 3 nädalat hiljem tegelen endiselt intensiivselt selles tervitusviisis korrapärasuse otsimisega. Ühte võin ma öelda, võõrale põsemusi ei tehta, ulatatakse käsi või piirdutakse verbaalse tervitusega.

Söögikorrad

Päevas on kolm söögikorda: petit-déjeuner (hommikusöök), déjeuner (lõunasöök) ja diner (õhtusöök). Nagu nimi ütleb (petit - väike) on tegu väikseima söögikorraga päevas. Reeglina süüakse baguette'i magusate määretega nagu šokolaadikreem/moos või krõbinaid piimaga.

Lõunasöök võetakse kooli kaasa ning selleks on tavaliselt baguette soolase määrdega. Selle kõrvale saab koolis ka suppi. Kodune lõuna ei erine üldiselt argipäevasest, kuid võib olla ka salat või kerge praad. Õhtusöök on päeva tähtsaim, soojem ja toekaim eine, mida süüakse 18-21 vahel. Selleks koguneb terve pere kokku ja see kestab 0.5-1h. Einestamise kõrvale rüübatakse tihti õlut ja vesteldakse päeval toimunust.

Õlu

Õlu on kättesaadav alates 16. eluaastast ja mängib väga suurt rolli Belgia kultuuris. Enamus inimesi joovad õlut igapäevaselt. vähem kui 1‰ õlut joovad lapsed, 1‰-2‰ lauaõlu on mõeldud eine kõrvale, 2‰-6‰ õlu on tavaõlu ja 6‰-12‰ spetsiaalõlu. Erilise menukuse on võitnud 2 nime, mille võib leida igalt peolaualt. Jupiler meestele ja Kriek  naistele.

Supp

Kui Eestis nimetame supiks mitmete juurviljadega, makaronide või frikadellidega puljongit, siis Belgias saab nimetada supiks juba ainuüksi puljongit. See on ka põhjuseks, miks siin on supp kategoorias jook ning serveeritakse tassis.

Piim

Belgia piim säilib pool aastat, seda ei pea hoidma  külmkapis ja see maitseb nagu kohvikoor. 

Pagariäri

Belglased ei osta leivatooteid supermarketitest, vaid boulangerie'dest (pagariäri), mille võib leida igast külast.  

Elukoht

Eestis valides kodukohaks küla, võid urbaniseerumise tõttu hüvasti jätta tsivilisatsiooniga. Vastupidiselt Eestile elab ligikaudu 50:50 belglastest linnast väljas külades. Neid omakorda eraldab vaevalt 1..2 km pikkune põllumaa. Seetõttu on tihti on võimatu eristada, kust üks küla algab ja teine lõppeb. Kindlasti võib külakeskuset leida boulangerie ning harilikult ka raamatukogu/raamatupoe, apteegi, väikse külapoe ning postkontori.

Transport

Võin juba ette ütelda, et aasta pärast tagasi tulles, ei ütle ma enam ühtegi paha sõna Tallinna transpordi kohta. Kuna suur osa siinsetest noortest elab linnast väljas ning kaugliinide sõidugraafik pole just kiita väiksemates asulates, siis vanemad on harjunud oma lapsi sõidutama igapäevaselt igalepoole. Ilma liialduseta. Lapsevanemad sõidutavad ka 18 aastaseid lapsi kooli- koju - trenni - kinno - sõbrannade juurde jne. Kui minu sõbrannad tulevad mulle külla, siis kehtib kirjutamata seadus, et mu hostema viib nad pärast koju. Kui teismelised läheb peole , siis vanemad peavad omavahel nõu: Kes? Kus? Millal? Kelle peale võtab ja koju sõidutab? Tallinnas olen harjunud, et kaugbussiliinide bussid väljuvad piirkonda nagu Vääna-Jõesuu, kui mitte iga tund, siis kindlasti mõne tunnise vahega. Siin võrdväärse asula ja suurlinna vahel sama teekonna vahelt käivad bussid reeglina 2 korda päevas, kui hästi läheb, siis 3. Praegu tunnen veel ennast halvasti ja nagu invaliid, kui pean hostema endale järgi kutsuma, kuid nagu ta ise ütleb, et see on siin tavaline.

Raha

Inimesed on paremini tasustatud, kuid maksud on samuti suuremad. Minimaalne tunnipalk on 10€. Keskmine kuupalk on umbes 3000€, kuid reaalselt saavad nad sellest kätte umbes 2200€.

Kodud

Nende 3 nädala jooksul ei ole ma veel näinud koledat maja. Pole tähtsust, kas majad on Brüsselis, Namuris või  külades,  on majad ikka korralikud. Üldiselt on majad ehitatud punastest tellistest või kividest ning kujunduselt lihtsad ja vanas stiilis. Külades metsikute õunapuuaedade asemel on siin aiad rohkem nüüdisaegsed. Piiritletud lillepeenrad, põõsad, hekid erinevatel tasanditel ümbritsevad dekoratiivseid aiakujukesi ja juhatavad killustikust jalutusraja kõrval tagahoovi, kust paljudel vabalt ringijooksvad kanad, kuked. Koduloomade olemasolu tagahoovis ei pane siinkandis imestama. Esineb  hobuseid, eesleid ja kitsesid.

Netinuti

Neil ei ole poodides, koolis, kinos ja kohvikutes vabat WIFIvõrku, nagu see Eestis on. Kuid sellegipoolest on noortel raske oma nutitelefoni käest panna. Neil ei eksisteeri ekooli sarnast keskkonda, vaid kõik õpilased täidavad päevikut ("journal de classe" - klassi ajaleht), mis Eestis annaks A4 suuruse õpiku mõõdu välja. Iga tunni lõpp ütleb õpetaja ühe lausega tunni teema, mille iga õpilane peab päevikusse kirjutama. Samuti ka kodutöö. Päevikusse kirjutatakse ka märkuseid, mille alla oodatakse vanema allkirja. Muude asjade päevikusse märkimine on rangelt keelatud ning seda kontrollib klassijuhataja korra kuus. Kokkuvõtvalt on "journal de classe" mulle, kui tagasivaade algkooli.

Kino  

Belgia kinod on kolossaalsed ning filmivalik suur, kuid inimesi igale seansile ei jagu. Pileti hind varieerub 3-8 eurot. Kolme nädalaga olen jõudnud 4 korda kinno. Neist kahel korral olime koos kaaslasega ainukesed saalis ning ülejäänud kordadel jagasime kogemust inimestega, keda võin sõrmedel kokku lugeda.

Popkorn

Belgias on võimalik osta vaid karamelliseeritud popkorni ning soolast popkorni mainides oli kohalike imestus sama suur, kui minul soolase suutäie pähe magusa ostes. 

Tänavavalgustus

Belgia tänavavalgustus maanteedel ei ole mitte valge või kergelt kollakas, vaid oranž või lausa helepunane.