Walibi

Kell on löönud 2:33 kolmapäeva varahmmikul ja üksluine argipäev on algamas. Kirjeldamaks koolinädalat ei vaja ma muud kui Vahur Valgmaa vaimuloomingut Koit Toome laulu näol.

"On esmaspäeva hommik, pikk nädal ootab ees,

ma olen selles ringis, kõik läheb sama teed.

Teisipäeva lõunaks on mul tõsine rutiin,

ma hüüan mõttes appi, ma tahan ära siit.

Kolmapäev venib kui tipptunni tramm,

siis neljapäev lõpuks on käes,

astuda jäänud vaid viimane samm ja nädalalõppu ma näen."

 

Kuid rohkem sõnu vajab möödunud nädalavahetus. Nimelt oli esimene orjentatsioonijärgne kohtumine vahetusõpilastega (võpid), kes on YFUga Walloonias. Nagu esmakohtumisel, veendusin taaskord, kui erinevad on eestlased ja soomlased ning kui sarnased on Eesti ja Läti kodanikud. Uskumatult hea tunne oli jälle keelebarjäärita suhelda ning  näha inimesi, kes mind selle aasta jooksul peaksid enim mõistma - vahetusõpilasi. Seekord külastasime ühte Belgia suurimat lõbustusparki Walibi. Ilze (Läti), Beatrise (Läti), Amanda (Venezueela) ja Viktoriga (Slovakia)  sisenedes, võtsime eesmärgiks minna kõigepealt suurimatele atraktsioonidel ja seejärel külastada pargi keskel olevat veeparki. Emotsioonid olid kirjeldamatud ning 7h lendas kui linnutiivul. Ma ei oskagi öelda, kas selle põhjuseks olid inimesed, arvatavasti viimane suvine sügispäev või tasa tehtus suhtlusvajadus, kuid ühes olen ma kindel, oma unistusest lennata olen loobunud igaveseks pärast 110km/h 77m kõrguselt vabalangemist .



Amanda, Ilze ja Beatrise

Beatrise, Viktor  ja Ilze



 

 

 

Aasta taguse Austraaliast  ostetud fairy flossi mälestuseks.



Enne tehiskose alla sattumist

 



Tervislik toit Belgias

 

 

 

 

 

Koolimelu

Kuidas lüüa aega surnuks, kui sa oled koolis 2h varem ja sa ei taha enda paralleelikatega small talki teha? Loe läbi kõik märkmed, täida päevik, õpi, kirjuta paberile valmis blogipost, ole mässumeelne: söö salaja puhkesaalis oma lõunasöök ja surfa salamisi telefonis. - Näi võimalikult hõivatud.

3. täispikk koolipäev on läbi saamas, vaid viimane päev on vaja üle elada. Aeg siin lausa lendab. nädal tagasi tähistasin ühe kotis hoitud Kasekesega oma esimese kuu veetmist siin. Esmaspäeval kooli minnes ootan pikisilmi reedet, kuid igal reedel mõtlen juba õudusega esmaspäeval algavale koolinädalale.  Endale üllatuseks naasesin eimestel koolipäevadel koju shokis. Minu kool College Notre Dame de la Paix, mis asub Namuri äärelinnas ning on võrreldav Viimsi kooliga. Koolimaja on jagatud kaheks: Gümnaasium ja Põhikool. Põhikool kestab 6 aastat (6-12a. lapsed) ja Gümnaasium samuti 6 aastat (13-18a. noored). Gümnaasium mahutab endas 1135 õpilast ning igal klassil on 6..7 paralleeli.  Mina olen gümnaasiumi lõpuklassis 6C ehk Rheto (lõpuklass). Erinevalt Eesti koolidest on Belgia enamus koolid väga väga suured, ning paljude väikeste ruumide asemel on koolis väga avarad ja suured ruumid. Kooli sisenedes avaneb pilt söögisaalile, mis moodustab poole tervest koolimajast. Sinna kogunevad KÕIK gümnasistid ja põhikooli õpilased lõuapausiks, mis on 1h. Ruumi interjöör on loodud eesmärgil, et õpilased seal niisama aega ei viidaks. Põrandat katavad betoonblokid ning mõne minutiga täituvad sajad lauad ja toolid moodustavad ahelikke. Igal klassil (kõik paralleelid koos) on oma puhkesaal teisel korrusel, mida ümbritsevad klassiruumid, kus ei toimu teiste klasside tunde. Tunnid algavad 8.25 ja lõppevad tavaliselt 16.30. Erandiks on kolmapäev, mis on poolik päev ja lõppeb 12.00. Tunni kestvus on 40 minutit ja vahetud 5..15 minutit ( oleneb mitmes vahetund on).

Koolist olen leidnud oma esimesed sõbrad/tuttavad, eesotsas 5 klassikaaslasega, kes on ääretult lahked ja lahedad. nendega näisin ka kinos, linnas, Fete de Walloniel ja Leuzel, millest ma varsti ka kirjutan. Oma imestuseks pean nentima, et minu arvatud veidi kuumaverelisemad belglased osutusid üsna eestlaslikeks ja distantsi hoidvateks. Kuid endiselt võin märgata väikseid lapsi näpuga minu poole suunamas ning tundmatuid noormehi märkamatult minu ees arutamas, kas see uus vahetusõpilane on lätlane, leedukas, eestlane või venelane. Olgem ausad, Eestis poleks ma kunagi uskunud, et koolis sotsialiseerumine võib mulle olla probleemiks, kuid siin pean tunnistama seda igapäevaselt. Kui aegajalt tutvun enda varjupoolega, milleks on #socially #awkward, siis  siinsetele olen ma lihtsalt umbkeelne "venelane". Seetõttu ei ole ka mulle üllatuseks, kui järjekordne inimene palub mul vene keelt rääkida. Varsti ei jätku enam sõrmi, et neid kordi üle lugeda. Hoopis üllatavam on aga see, kui huvitatud on siinsed inimesed Venemaaga seonduvast. Paljudele imponeerib kunst, arhidektuur ja keel ning soovitakse venemaa avarusi avastada. Loomulikult mind tutvustades ei jäeta iial mainimata, et oskan vene keelt, kuigi ise jätaksin selle pisiasja kahe silma vahele.

Keelest rääkides võin kinnitada, et oskan piisavalt prantsuse keelt, et ellu jääda. Kuid keset noorsoo emotsionaalset ja ebakorrektset jutuajamist, meestega rääkides, akadeemilist väitlust social science tunnis (tegelikult kõikides tundides) või peolauast arvukate seiklusjuttude keskel võib mu fantaasia lendama minna ja sünteesida midagi, mis tõsises olukorras naerupahvatuse esile kutsub või vastupidiselt tummana seltskonnas eksisteerima paneb.

Nii näiteks sai jutt suurest ämblikus kooli telefoniputkas minu jaoks seiklusjutuks Narniast klassiõe voodi all. Aegumatu keelevääratus: „Kuidas läheb?“ „Jah!“. Üldiselt olen rõõmus, et "Naerata, nooguta ja looda, et midagi tähtsat ei öeldud" ikka töötab. 

 Random Facts

- Tundides vaadatakse väga tihti filme / videosid.

- Koolis telefoni välja võtmine on VÄGA suur reeglite rikkumine (alljärgnevad pildid on päevase missiooni tulemus. Enamus pildid on tehtud peale kooli, vastaseljuhul oleks igal pildil +/- 100 inimest.)

- Söömine on lubatud vaid söögisaalis.

- koolis on 2 rämpstoidu automaati ja 3 karastusjoogi automaati, kust igapäevasrlt ostetakse 1 euro eest purk Spritet, Cocat või Fantat.

- Kooli puhvetist on võimalik osta 2.50 euro eest, erinevaid võileibu, baguette'sid, friikartuleid, hamburgerit või teha salatibaaris omal valikul salat. Võileiva järjekorras on ligikaudu 100 inimest. Salatibaaris umbes 10. Belglased armastavad enda lõunaseid võileibu!!!

- Noored kannavad aerosooldeodoranti KÕIKJAL kaasa ja selle kasutamine koolis on lubatud. Igal vahetunnil ja iga tunni alguses leiduvad mõned noored, kes seda võimalust kasutavad ja kooli deodorandi järgi lõhnama panevad.

- Igas klassis on kell, kuid 3 nädalaga pole ma veel ühtegi õiget, töötavat kella näinud.

- Kehalise tunnis mängitakse pesapalli päris pesapallikurikaga ja kinnastega. (minu esimene kord - põrusin) 

-  Koolimajas on 9 WCd (kabiini) kõigide tüdrukute peale.

- Ei eksisteeri veebikeskkondaa nagu Ekool. Õpilased täidavad päevikut, mida kontrollitakse.

 

Söögisaal tavalisel vahetunnil. Pildid on näha umbes 1/5 tegelikust ruumist.

Rheto (6. klasside) puhkesaal

Teine vahetusõpilane koolis 6F klassis. Matilde Itaaliast.

Vahetunnis jätavad õpilased enda kotid puhkesaali laudadele ja on kohustatud minema õuue.

kooli- / klassikaaslased, kellega enim suhtlen ja väljas käin

teaduste klass

kuulsad 9 WCd

Igapäevane "tasuta" supp ja võikud

Iga klass peab ühe nädala söögisaalis koristama. Lauad puhtaks, toolid laudadele, põrandad puhtaks, toolid tagasi maha ja nii pea 1000 tooli ja sadade laudadega. Nii sai läbi meie viimane koristuspäev.

Põhikooli klass

Pesapalli väljak võrgu taga.

koolibussi peatused kooli ees

                           Iga koolipäeva lõppedes on kooli ees jäätiseauto. Proovisin täna esimest korda, ühe palli eest 1.5.-                                        kallis on see elu siin maal.