Lõpukirjand, maal ning olelusvõitlus Primarkis

Järjekordne nädal on möödas. Võtsin ennast  kokku ja rikkusin kooli reeglistiku paragraafi, mis ütleb, et telefoni kasutamine ning pildistamine koolis on rangelt keelatud. Need on siiski ju suveniirid.. Uskumatu, et peagi on juba kevad. Kahjuks või õnneks. Peagi istume Meuse kaldal pärast kooli ning rüüpame enda viimast Krieki. Peagi on suvi ja me kõnnime paljajalu päikseloojangul lauka äärde näkki ujuma. Kolmapäeval asendati tavapärased 4 tundi lõpukirjandi kirjutamisega. Kui teiste laudu täitsid arvukalt erinevaid grammatika-, sünonüümi- ning sõnaraamatuid, siis minu laualt võis leida väikse eesti - prantsuse taskusõnastiku. Ajas asja ära küll. Valikus oli 3 teemat.

• Midagi romaanidega seonduvat.
• Midagi teatriga seonduvat.
• La liberté coute très cher et il faut ou se resiquer à vivre sans elle, ou se decider à payer son prix fort. (mina valisin selle)

Ehk siis 4 tundi, et jõuda ära põhjendada vabaduse väärtus ja selle hoidmise tähtsus. Mina puudutasin aktuaalset sõnavabadust Charlie Hebdo näol, valikuvabadust Austraalia aborigeenide "stolen generation"i näol ning erinevate diktaatorite võimu. Üks asi, mida ma siin liigagi palju naudin, on tõsiasi, et ma olen exchange student, mis tähendab, et läbikukkudes kõlab kurikuulus lause: "Järgmine kord proovid paremini :)". Kokkuvõtteks võin öelda, et üle kivide ja kändude kokkuvõtteni ma jõudsin ning oma esimese päris dissertatsiooni üle oli mul hea meel.
Poolpäeva ja 15 soojakraadi puhul seadsin aialina murule ning lõpetasin hostema kingituse - maali. Tegelik põhjus oli aga selles, et juba kolm nädalat oleme plaaninud iga kolmapäeva pärastlõuna veeta Liege'is  teiste võpidega, kuid alati tuleb viimasel minutil midagi ette. Seekord midagi positiivset. Nimelt Matilde sai uue hostpere. Neljapäeval tähistasime hostema sünnipäeva. Kolmapäeva õhtul harjutatud tantsukavast väikevenna ja õega asja ei saanud, kuid selle-eest võtsime suuna külas olevasse restorani, mille tase ei jäänud kaugeltki mitte alla Olde Hansa omale. Elu maal - seda jään ma Eestis igatsema.

 Hoiatan ette, et enamus pildid on tehtud mu panniga. Enjoy!

..keemia..

Matilde (teine võp) on koguaeg nii väsinud, et magab vahetundides.

Vahepeal on mul tunne, nagu oleksin põhikoolis. Aga ei, nad lähevad ülikooli 17 aastaselt..

Tavapärase skautide päeva puudumise puhul otsustasin laupäeva tähistada.  Olles helistanud pea kõigile oma tuttavatele, kes kodus põdesid või eksaminädalaks valmistusid, ei heitnud ma meelt ning läksin üksinda Brüsselit avastama. Kes teeb meie elu põnevaks, kui mitte meie ise. Järgmine aasta ei ole mul võimalust spontaanselt rong võtta ja suurlinna avstama minna ning laupäev nelja seina vahel ei ole väga mulle. Üheks sihtmärgiks oli enne jõule avatud Primark. Järjekorras seismine valmistas ette mind tavapäraseks Primarki olelusvõitluseks. Seljakott kindlalt rinnule ning juuksed kukklasse kinnitatuna olin valmis sisenema koos kõigi nende 20 minuti jooksul kogunenud  +-70 inimesega. Ja nii iga 20 minuti järel. Uskumatu, kuidas see koht inimesi tarbima meelitab. Küünrast maani rippuvad ostukorvid täituvad inimestel mõne minutiga, kui t-särkide tükihind  on 2.30.-, spordiriided 4-6.- ning kalleimad asjad jäävad 15 euro ringi. Olgem ausad, kellele ei meeldiks väiksed hinnad, kuid mõte väga odavast tööjõust, kes neid riideid valmistavad on kurvastav. Lapsed emade käevangus, mehed kui korvikandjad ning üksteiseotsas elamine on vaid väike osa sellest kogemusest. Olles olnud 15 minutit kabiini järjekorras avastasin enda kõrvalt lõunamaisema naisterahva. Enne, kui mina seda märkasin oli minu eesseisev teine lõunamaine naine alustanud õilgust majja seadma. Ja siis ma seisin nende vahel. Hääletoon aina tõusis ja temperementi järjest lisandus. 5 minutit hiljem oli dispuut jõudnud migratsooni juurde, üksteist saadeti tagasi juurte juurde marokosse ning terve järjekord sai õpetunni Maroko ajaloost. Olin kohustatud käe tõstma ning turvamehed kutsuma. Vaikus sündis, kui nad minu käest küsisid, mis juhtus. Ma vastasin vaid.  "Je sais seulement que j'étais ici avant la dame qui essaie me passer dans la file." (ma tean ainult, et ma olin siin enne naist, kes üritab järjekorras minust ette minna.) Ja sellele järgnes sõim väga vulgaarselt trügijalt, et mina ei kuulu ültse Belgiasse ja, et ma oleksin vait. Sellega sai see sõnasõda vaid hoogu juurde. Belglased ja teine naisterahvas Marokost asusid mind kaitsma ning surusid naise nurka jutuga, et nii ka tema ei kuulu Belgiasse. Ja siis ma karjusin üle segaduse, et me kõik oleme immigrandid ning ei kuulu Belgiasse! Ei, tegelikult ma vaikisin, nagu tavapärane eestlane ning leppisin tema eksistensiga minu seljataga. Sellega aga minu emotsioonide rohke ostureis ei lõppenud. Kassasse suundudes jälitasin veel 5 minutit kahte naist, et tuvastada, kas ma tõesti kuulen eesti keelt Belgias. Jah, esmakordselt, huvitav kogemus, imelik. Olles eluga Primarkis välja tulnud otsustasin tähistada ning lõunase vahvli asemel osta esmakordselt turistide vahvli, maasikate ja shokolaadiga. Primarki kogemus võtab hästi kokku selle, miks ma olen õnnelik, et ma ei ela Brüsselis ning et Tallinn pole tavapärane Euroopa suurlinn. Kultuuritus nende lõpmatute kultuuride keskel, hoolimatus ja ignorantsus. Päevale pani punkti tagasireis rongiga, kus jõudsin jälle lähemale enda eesmärgile - Tõestada belglastele, et Eesti ei ole Vanemaa, meie keel ei ole vene keel ning meie usk ei ole Putin.

 

See ei ole lahendus.

 

Kas ma olen tõesti juba nii vana, et mu lapsepõlv läheb moodi?