100 jours de rhéto / 100 päeva abituuriumi

30 märts märkis sadat viimast abituuriumi päeva. nüüdseks. Nii nagu mainisin eelmises postituses, hakkas sellest hetkest kõik justkui ülesmäge minema. Lisaks abituuriumile mõeldud erisündmustele aitas sellele ilmselgelt kaasa ka soojenev ilm. Bref pealelõunal olid tunnid meie jaoks läbi. Iga lõpuklass riietas ennast vastavalt klassi teemale ning  esitas teemakohase, väikse etteaste, defilee. Teemad olid vastavalt klassi tähele valitud korraldusmeeskonna poolt. Näiteks minu klass 6C - Carolo-Baraki. Kogu ülejäänud gümnaasium sai etteasteid nautida lõunapausil. Abiturente ootas aga pärastlõuna koolipoolt tellitud pain saucisses'iga (hot dog) ning kahe õluga. Jah ma olin ühes parimas eliitkoolis naeruväärsete riietega rüüpamas enda õpetajatega esmaspäeva pärastlõunal õlut. Me oleme ju siiski Belgias. Pärast jätkasime klassidevaheliste võistlustega nagu kotijooks neljakesi jne. kuni koolipäeva lõpuni kell 17.00

Kogu abituurium (7 klassi)

Klass: Tsiklimees

Klass: Belgia eliitkoondise fännid 

Klass: Baraki (ossid, minu klass) vastavalt äärmuslikele ossidele võtsime kasti Belgia populaarseima Jupileri õluga, tegime defilee oma parimate poosidega ning valisime oma parima Baraki, kes Jupileri troonil  missilindiga Miss Barakiks ristiti. Lõpetuseks laulsime Jupileri hümni. Etteaste nõudis vastavat outfiti, mille olemasolu eest pean ma tänama enda hostõe poisssõpra, kelle perfektne komplekt mind minu elu kõige ossimal tetkel hästi teenis.

Klass: koolilapsed

Klass: aeroobika

Klass: vanaduspõlv, kes esitas kava harmoonilisest idüllist Jaapani popp-reivini

Mina ja teine vahetusõpilane Matilde koolis.

Lõpukirjand, maal ning olelusvõitlus Primarkis

Järjekordne nädal on möödas. Võtsin ennast  kokku ja rikkusin kooli reeglistiku paragraafi, mis ütleb, et telefoni kasutamine ning pildistamine koolis on rangelt keelatud. Need on siiski ju suveniirid.. Uskumatu, et peagi on juba kevad. Kahjuks või õnneks. Peagi istume Meuse kaldal pärast kooli ning rüüpame enda viimast Krieki. Peagi on suvi ja me kõnnime paljajalu päikseloojangul lauka äärde näkki ujuma. Kolmapäeval asendati tavapärased 4 tundi lõpukirjandi kirjutamisega. Kui teiste laudu täitsid arvukalt erinevaid grammatika-, sünonüümi- ning sõnaraamatuid, siis minu laualt võis leida väikse eesti - prantsuse taskusõnastiku. Ajas asja ära küll. Valikus oli 3 teemat.

• Midagi romaanidega seonduvat.
• Midagi teatriga seonduvat.
• La liberté coute très cher et il faut ou se resiquer à vivre sans elle, ou se decider à payer son prix fort. (mina valisin selle)

Ehk siis 4 tundi, et jõuda ära põhjendada vabaduse väärtus ja selle hoidmise tähtsus. Mina puudutasin aktuaalset sõnavabadust Charlie Hebdo näol, valikuvabadust Austraalia aborigeenide "stolen generation"i näol ning erinevate diktaatorite võimu. Üks asi, mida ma siin liigagi palju naudin, on tõsiasi, et ma olen exchange student, mis tähendab, et läbikukkudes kõlab kurikuulus lause: "Järgmine kord proovid paremini :)". Kokkuvõtteks võin öelda, et üle kivide ja kändude kokkuvõtteni ma jõudsin ning oma esimese päris dissertatsiooni üle oli mul hea meel.
Poolpäeva ja 15 soojakraadi puhul seadsin aialina murule ning lõpetasin hostema kingituse - maali. Tegelik põhjus oli aga selles, et juba kolm nädalat oleme plaaninud iga kolmapäeva pärastlõuna veeta Liege'is  teiste võpidega, kuid alati tuleb viimasel minutil midagi ette. Seekord midagi positiivset. Nimelt Matilde sai uue hostpere. Neljapäeval tähistasime hostema sünnipäeva. Kolmapäeva õhtul harjutatud tantsukavast väikevenna ja õega asja ei saanud, kuid selle-eest võtsime suuna külas olevasse restorani, mille tase ei jäänud kaugeltki mitte alla Olde Hansa omale. Elu maal - seda jään ma Eestis igatsema.

 Hoiatan ette, et enamus pildid on tehtud mu panniga. Enjoy!

..keemia..

Matilde (teine võp) on koguaeg nii väsinud, et magab vahetundides.

Vahepeal on mul tunne, nagu oleksin põhikoolis. Aga ei, nad lähevad ülikooli 17 aastaselt..

Tavapärase skautide päeva puudumise puhul otsustasin laupäeva tähistada.  Olles helistanud pea kõigile oma tuttavatele, kes kodus põdesid või eksaminädalaks valmistusid, ei heitnud ma meelt ning läksin üksinda Brüsselit avastama. Kes teeb meie elu põnevaks, kui mitte meie ise. Järgmine aasta ei ole mul võimalust spontaanselt rong võtta ja suurlinna avstama minna ning laupäev nelja seina vahel ei ole väga mulle. Üheks sihtmärgiks oli enne jõule avatud Primark. Järjekorras seismine valmistas ette mind tavapäraseks Primarki olelusvõitluseks. Seljakott kindlalt rinnule ning juuksed kukklasse kinnitatuna olin valmis sisenema koos kõigi nende 20 minuti jooksul kogunenud  +-70 inimesega. Ja nii iga 20 minuti järel. Uskumatu, kuidas see koht inimesi tarbima meelitab. Küünrast maani rippuvad ostukorvid täituvad inimestel mõne minutiga, kui t-särkide tükihind  on 2.30.-, spordiriided 4-6.- ning kalleimad asjad jäävad 15 euro ringi. Olgem ausad, kellele ei meeldiks väiksed hinnad, kuid mõte väga odavast tööjõust, kes neid riideid valmistavad on kurvastav. Lapsed emade käevangus, mehed kui korvikandjad ning üksteiseotsas elamine on vaid väike osa sellest kogemusest. Olles olnud 15 minutit kabiini järjekorras avastasin enda kõrvalt lõunamaisema naisterahva. Enne, kui mina seda märkasin oli minu eesseisev teine lõunamaine naine alustanud õilgust majja seadma. Ja siis ma seisin nende vahel. Hääletoon aina tõusis ja temperementi järjest lisandus. 5 minutit hiljem oli dispuut jõudnud migratsooni juurde, üksteist saadeti tagasi juurte juurde marokosse ning terve järjekord sai õpetunni Maroko ajaloost. Olin kohustatud käe tõstma ning turvamehed kutsuma. Vaikus sündis, kui nad minu käest küsisid, mis juhtus. Ma vastasin vaid.  "Je sais seulement que j'étais ici avant la dame qui essaie me passer dans la file." (ma tean ainult, et ma olin siin enne naist, kes üritab järjekorras minust ette minna.) Ja sellele järgnes sõim väga vulgaarselt trügijalt, et mina ei kuulu ültse Belgiasse ja, et ma oleksin vait. Sellega sai see sõnasõda vaid hoogu juurde. Belglased ja teine naisterahvas Marokost asusid mind kaitsma ning surusid naise nurka jutuga, et nii ka tema ei kuulu Belgiasse. Ja siis ma karjusin üle segaduse, et me kõik oleme immigrandid ning ei kuulu Belgiasse! Ei, tegelikult ma vaikisin, nagu tavapärane eestlane ning leppisin tema eksistensiga minu seljataga. Sellega aga minu emotsioonide rohke ostureis ei lõppenud. Kassasse suundudes jälitasin veel 5 minutit kahte naist, et tuvastada, kas ma tõesti kuulen eesti keelt Belgias. Jah, esmakordselt, huvitav kogemus, imelik. Olles eluga Primarkis välja tulnud otsustasin tähistada ning lõunase vahvli asemel osta esmakordselt turistide vahvli, maasikate ja shokolaadiga. Primarki kogemus võtab hästi kokku selle, miks ma olen õnnelik, et ma ei ela Brüsselis ning et Tallinn pole tavapärane Euroopa suurlinn. Kultuuritus nende lõpmatute kultuuride keskel, hoolimatus ja ignorantsus. Päevale pani punkti tagasireis rongiga, kus jõudsin jälle lähemale enda eesmärgile - Tõestada belglastele, et Eesti ei ole Vanemaa, meie keel ei ole vene keel ning meie usk ei ole Putin.

 

See ei ole lahendus.

 

Kas ma olen tõesti juba nii vana, et mu lapsepõlv läheb moodi?

Elu

Niisiis, mis on vabepeal toimunud? Elu, vot see on toimunud. Mu viimased 2 nädalat saab kokku võtta lühidalt:

2[ 2(kool+trenn+kodu) + 3(kool+kodu) + (kodu+Patro) + kodu ]

Ma juba hirmuga mõtlen, kuidas Eestisse tagasi tulles hakkan kuulma küsimusi a la:

"Noh räägi, mida huvitavat sa tegid?"

"No mida sa nägid?"

"Räägi midagi põnevat!"

"Issand ma tahaks kaa aasta pikkust puhkust!"
 "oota, aga miks see raske on?"

..... 

Ja siis te tahate kuulda, kuidas ma käisin yfuga Pariisis, Kölnis, Walibi seikluspargis, kooliga La Vialis ja Kreekas (tulevik), perega Amsterdamis, Flandrias ja Lõuna-Prantsusmaal (tulevik) ning võibolla veidi ka Patro (skaudid) seiklusi. Ning lõpetan 4 paevase Saksamaal toimuva Young Europeans Seminari kirjeldusega, kus kõik Euroopast Euroopasse läinud vahetusõpilased pärast vahetusaastat kohtuvad. See on seiklus, lõbu ja lust. Kuid, kõik muu on minu elu Belgias. Mulle juba harjumuspärane. Teie omaga seal Eestis võrreldav. Kuidas te ise enda aasta Eestis kokku võtaksite? Teile on veidi erilisem vanaema valmistatud hommikupuder, jõulupraad ning vahele jäänud vastlapäev. Nii ka minule hommikune shokolaadi sarvesai, tartiflet ning vahele jäänud Galette des Rois. Kuid ka see ei ole igapaevaelu. Argipäev järgib eeltoodud valemit. Nii nagu teiele on tavapärane soe koolilõuna ning keskööni jooksvad seiklusfilmid, nii ka mulle "head õhtut" soovivad õpetajad, kell 5 lõppev koolipäev, 6 koju jõudmine, kella 7ne õhtusöök ning kell 10 lõppevad hilisõhtused filmid. Kuid just see on mul kahe silma vahele jäänud.
Kui ma seda blogi alustasin, olin ma väga motiveeritud andma edasi minu seiklusi Belgias, kuid nüüd on sellest kujunenud muretu elu näidisblogi. Ja ma ei oska seda muuta. Võimalik, et ma isegi ei taha seda muuta. See on siiski inspiratsiooni ja motivatsiooni ammutamise koht nii sulle, kui ka mulle. Hetkel koonduvad mu mustad mõtted reisipäevikusse, seiklused blogisse ning igapäevaelu mälestustesse ning kogemustepagasisse. Kui te mõtlete, et te ei saa ikka üldse aru, milles on minu juttu point, siis mõelge see ise välja. Mina olin inspireeritud kahest fraasist : "oota, aga miks see raske on?" , "Jah, ma saan aru!". Ning jätke meelde, et sotsiaalmeedia loodud pilt minu elust on vaid mõni protsent sellest.  

  

Unelaulu õpetaja
Pärast 2 kahe nädalast puhkust koolist ning La Viali ja Pariisi seiklusi kooli naasmine oli oodatust positiivsem ning paljutõotavam. Pean tunnistama, et need 2 nädalat on juba päris nauditavad olnud, mis on äärmiselt märkimisväärne, kui võrrelda jõuluvaheaja-eelset perioodi. Loomulikult ei rõõmustanud meid geograafia ja social science õpetaja puudumine ning kaks nädalat unelaulu õpetaja nime kandva asendaja äärmiselt monotoonne ning aeglane kõneviis, kuid ka see on nüüd möödas... Või siiski mitte, kuna täna avastasime õpetajate puudumiste tahvlilt nime tagant "veel 2 nädalat".
Kuigi mul on alati kahju, kui klass sumiseb lobast ning õpilased austust üles ei näita, siis tema tundides hoiavad mind ärkvel vaid mu pinginaabri joonistatavad animakoomiksid.

Kaerajaan
"Olles valmistanud terve jaanuari kuu kehalise tundides iseseisvalt tantsu etteastet, võisin enesekindlalt astuda terve klassi ees üles." Tähendab, olles terve jaanuari kuu kekas imestanud, nende pühendumust 1.5 kuud varem ettevalmistusi teha, asusin pühapäeva öösel otsima kaerajaani koreograafiat "Loomulikult ma õpetan belgastele Kaerajaani!" ja siis ma seal kepsutasin toas ringi ja otsisin sõnaraamatust sõnu, et kõigile järgmine päev tantsu õpetada. Erinevalt paljudest võpidest, ei ole mul erilisi keeleapsakaid olnud. Kuid oli ka aeg! Kuidagimoodi olime me õpetajaga 5 nädalat üksteisest mööda rääkinud. Mina kinnitasin iga nädal õpetajale "ca va! ca va! Et ma teen rahvatantsu, nii on teistel ka põnevam. Minu varasema kogemuse puudumine ja üksi tegemise julgus pani õpetaja igal esmaspäeval imestama, kuid ise olin ma motiveeritud. Ja te oleksite mu nägu pidanud nägema  kui mu küsimusele "Mis päev ma pean tegema tantsu" sain vastuseks "kõik teevad täna!" Terve tunni siustamise ja teistele õpetajaks olemise asemel oli meie ülesandeks lihtsalt 1 kord kava teistele ette näidala. Nagu kontsert. Neli korda neljased grupid ja mina.... kõik need tunnid öösel Kaerajaani tantsides olid asjata... 15 minutit kordamisaega oli piisav, et liituda ühe grupiga ja tantsida nende goreograafiat. Et mu kogu unetu öö ei oleks asjata, astusin nelja puusanõksutamise tantsu järel üles üksi Kaerajaaniga. Mina ja minu kujutletavad sõbrad. Täielik möödapanek!

Esimesse nädalasse mahtus ka loeng cyber sexuality kohta, mis jättis ära neljapäeva kaks inglise keele tundi. Kontekst oli pea sama, mida puudutasime ka minu eelmise aasta meedia ja mõjutuse kursusel. Ehk siis naise kujutamine meedias, reklaamid, laste riietel olevad sõnumid, sotsiaalmeedia jne. Nii nagu ka kursus, oli loeng äärmiselt huvitav.

Reede hilisõhtusel koosolekul olime valmistanud laupäevaks Patro kõige väikestele la Journée d'entraide (üksteise aitamise päev). 3 tunni jooksul olime seadnud neile erinevad mängud ning võistlused, et teha prints kauniks, tõmmata mõõk kännust välja, teha pruudile kimp, otsida kaart nõia lossi, valmistada mürk nõiale ja päästa printsess lossist. Ja kõige selle lõpetuseks oli pulm, mille jaoks mina hommikul koogi küpsetasin. Kui proosaline.

Kuna koogist perele ei jätkunud, küpsetasin õhtul ühe neile ka.

Teine nädal algas esmaspäevase keka tunniga, kus alustasime akrobaatikaga. Mitte just liialt usaldusväärsed trampoliinid, redelid, kitsed ning poomid jätsid mulje nõukaaegsest võistlustest, kuid adrenaliinist ei jää puudu, mis on põhjus järgmise nädala ootamiseks. Teisipäevase prantsuse keele tunni teatripala esitlusel oli minu ülesandeks mise en scène, ehk lavastus. Ning kauaoodatud viimane Eesti presentatsioon sai tehtud mu hostõe klassile. Tänuks jällegi vahvlid, kuid mitte ainult.. well, see on juba pikem jutt.. peale kooli jooksin veel linnast läbi, kust muretsesin endale kauaimetletud esimesed kunstitarbed. Pintslid, akrüülvärvid ning lõuendi. Nüüd ma hakkan kunsti tegema. vähemalt on mul motivatsioon...

never too many fairy lights

  

Reedel, nagu tavapäraselt, jäime peale tunde, et taaskord meie Kreeka reisi ettevalmistavaid presentatsioone ajaloost jne kuulata. Sellele järgnes 2h üksinda koolis ja supee de la Viale, mis pani punkti meie raitratele (spirituaalne reis). Juustuvalik, baguette ning kook saatsid meid kuni 21ni koolis  ning peale seda tavapärane skautide koosolek.

Toidumürgitus
Ainuke asi, mida ma ette ei näinud, oli toidumürgitus. Kell 2 öösel vahetusõpilasega skypedes ei osanud ma oodata, et 2h hiljem ärkan üles, et wc-potti kummardada. Ei, mitte crazy night in the city, vaid õhtusöögi juustuvalikust toidumürgitus. Pole vanaema, kes armastusega raviks. Mu tekki diivanil kohendaks, veetassi, ravimtaimetee ja külma räti pähe tooks ning poodi värsken arbuusi tooma läheks. On pime tuba, valuvaigati ja muud tabletid öökapil ning alumiselt korruselt tuppa imbuv vürtsikas aroom ning tolmuimeja mürin. Ma olin juba unustanud, mis tunne on haige olla... Lihtne ja maalähedane elu on südames. Esimest korda tundsin puudust oma perekonnast.
Lisaks nädalavahetusele jäin ilma ka reedel Patroks plaanitud militaarpäevast ning animatööride korraldatud õhtusest peost. Jah, terve õppeaasta jooksul igal koosolekul arutavast peost koos 400 inimesega. Pm terve mu tutvusringkond skautides ning koolis oli seal. Ja mida tegin mina? Lamasin terve nädalavahetuse voodis pikali. Kohutav!