Vaheaeg Flandrias

Esmaspäeva hommikul käivitus mu äratuskell 8.00 - 2h enne perega puhkusele asumist. Oma üllatuseks ei olnud ma ainuke, kes varajase hommiku kasuks otsustas. Majas valitses puhkusemeeleolu. Hostema tegutses koogis, hostvend oli seadnud end juba mugavalt teleka ette ja tavaliselt viimasena tõusva hostõe toas mängis muusika. Bisous hommikutervituseks ja viimasel minutil kotipakkimine sai alguse. Auto pagasiruum täitus  märkimisväärse kiirusega. Riidekotid, väikevennale tosin koomiksraamatut, mängukonsool ja kaisukad, õele rula, minule rulluisud ning kogu perele kõlarid ja lauamäng õhtute sisutamiseks. Ringreis algas tavapärasest erinevalt, nimelt avastasin ennast kohaliku ortodondi ooteruumis 2009 aasta ajakirju lugemast. Iseenesest mõistetavalt sai mu hostõde vastuvõtule 30 minutilise viivitusega ning alles tunni pärast võtsime suuna Flandriale. Esimeseks peatuseks oli Ypre, kus avastasime linna, külastasime The Menin Gate, mis on monument mälestamaks Briti ja endiste Suurbritannia kolooniate sõdureid, kes langesid ühes Esimese maailmasõja suurimas lahingus Ypres. Sellele järgnes sõit Briti ja Commonwealthi sõdurite sõjaväekalmistule, mis on ühtlasi ka üksi suurimaid sõjakalmistuid. Samuti  ei jäänud külastamata ka Belgia sõdurite sõjakalmistu.  Päikeseloojanguks jõudsime ära vaadata ka jupikese rekonstreeritud kaitsekraavidest, mida kasutati Esimeses maailmasõjas ning seejärel võtsime pilkase pimedusega  suuna Belgia rannikule, kuhu  mu hostema meile 3 päevaks korteri üüris. 

Meie väike puhkus läbi õe Coline silmade.

13 euri väärt röstsai lõunaks.

Hommikul pidin nentima, et mereäärsest korterist ei olnud palju järgi jäänud. Nimelt on looded Belgias nii tugevad, et mõõna tõttu oli jalutuskäik mere äärde pikenenud mitmesaja meetri võrra. Vaatamata tuulele ja pakasele, mis pani 10 soojakraadi tunduma, kui Eesti talv, jalutasime hobuste jälgedes mööda randa. Veel enne lõuna nautimist ning perega lauamängu mängimist villasokide ja kapsiku sisse mähituna, veetsin õega kvaliteetaega tehes mõned rula/rulluisu ringid promenaadil. Pärastlõunal vallutasime õe ja vennaga Koksijde promenaadi pooleks tunniks laenutatud sõiduriistadega, mille iseloomustamisega on mul raskusi. Ma võin öelda vaid ühte, see on perfektne viis, kuidas suveks vormi saada. Jalutasime veel tänavatel ja ostlesime hostemale uut garderoobi. Õhustama suundusime Hiina restorani, kuhu olime varakult laua kinni pannud ja mille toidu vaimustusest pole ma veel siiani üle saanud. See oli midagi lihtsat kuid samas enneolematut.  

Merekarbid

Kolmapäeva hommikul suundusime Brugge, mida läbib palju kanaleid ja mistõttu on ta nimetatud Põhjamaa Veneetsiaks. Vaatamata lõputule vihmale ja külmale, mis jättis mu kaamera enamus ajast kotti, olin linnameeleolust ja ilust niivõrd lummatud, et võin kinnitada: Ma tulen tagasi!

Belgiale iseloomulikud suhkrustatud kestaga kommid, mille sisuks on želee taoline siirup - Cuberdonid.

Kokkuvõtteks võin ma öelda, et ma olen ääretult tänulik oma hostperele, kes mu siinolemise on meeldivaks teinud. Nii nagu olen juba maininud, siis kool siin on vastand minu koolile Eestis, ehk siis mitte just mu lemmik koht, kus olla. Kuid teadmine, et kodus on toetav pere tasakaalustab kõik emotsioonid ja pinged näivad mööduvat.